Trifiidide päev

Trifiidide päev

Jonh Wyndham

Seekord pidime lugemiseks valima ühe ulmeteose. Valikute seas oli ka raamat “Trifiidide päev”. Kuna ma eriti ulmeraamatutest midagi ei tea, siis valisingi selle. Kuigi raamatut kaane järgi ei hinnata, siis mainin ikkagi, et algul see raamat väga huvitav ei tundunud. Aga lugema hakates muutus mu arvamus kohe.

Mind ennastki üllatas see, et see raamat mind niiviisi köitis.

Lühidalt kokku võttes rääkis raamat katastroofist, mille käigus kaotas nägemise peaaegu terve maailm. Kõikjal valitses kaos. Ning et olukorda veel keerukamaks muuta, olid trifiidid. Iga nägija tahtis luua oma süsteemi. Ja nii tekksisd jõugud. Inimesed kogunesid eri gruppidesse ja lõid uue elukorralduse. Elu oli tagasi alguses.

Raamatu mõte on minu arvates see, et me peame hindama seda, mis meil on. Me võtame kõike nii enesestmõistetavalt. Me võtame oma igapäevaelu nii tavalisena ega märka detaile. Kui palju on neid kordi, kui me hommikul söögilaua taga mõtleme kuidas see toit siia meie nina alla kaussi sai? Me mõtleme nii palju kui et me teenime raha, läheme poodi, ostame toiduained ja siis tarvitame need ära ning viskame prügi prügikasti. See on igapäevane. Me teame, et see on meil olemas. Kuid mis saab siis, kui me üks hommik ärkame ja toitu enam pole? Tihti me isegi ei täna üksteist, nende võimaluste eest, mis meile on antud. Meil on nii kiire, et me ei jõua öelda isegi ühte sõna: “AITÄH”.

Me õpime asju hindama alles siis, kui me neist ilma jääme.

Raaamat näitas ka seda, kuidas inimesed aja ja olude sunnil muutuvad. Näiteks Josella. Raamatu alguses oli ta rikas plika, kes oli harjunud saama, mida tahtis. Kuid juba esimene kokkupuude katastroofi järgse maailmaga, tegi ta ettevaatlikumaks. Ta igatses seda vana ja kindlat maailma, kuid teadis, et ta peab leppima sellega mis nüüd on saanud ja, et tal on niigi vedanud. Selline mulje oli mul alguses, kuid samas ta meeldis mulle. Aga mida aeg edasi, seda rohkem võttis ta uut maailma ja oma saatust vastu. Varem ei tundunud ta nagu pereinimene, kuid raamatu lõpuks oli ta tõeline maa perenaine. Ta isegi ütles, et ei kujutanud end kunagi farmeri naisena ette. Kuid siiski polnud tal teist võimalust. Ja ta oli isegi õnnelik. Tal oli armastav mees ja laps. Tal olid sõbrad, tal oli pere, ta muutus.

Kui arvestada ulmekirjanduse sisu näitajat (kujutada tegelasi ja sündmusi, mis reaalses maailmas sündida ei saa) siis oli raamat vägagi teemasse.

Trifiidid. Raamatus välja aretatud taimed, kes suutsid kõndida ja suhtlesid omavahel oma salapärases keeles. Nad olid midagi, mida maailm veel näinud ei olnud.

Eesmärgi poolest, mis on ulmekirjandusele omane- hoiatada inimkonda teaduse arengu ohtude eest ning teha teaduslikke oletusi, näiteks kloonimine, ajaränne, kosmoselennud jne-oli raamat kirjutatud teemasse seepoolest, et suurriigid hakkasid kosmosesse saatma laastavaid biorelvi (satelliitide kujul), mis siis vajalikul ajahetkel vajaminevate inimeste, või asukohtade hävitamisesks käivitada.

Raamat oli antiutoopia, mis on utoopia vastand ja on hirmuäratavat ühiskonda kujutav teos, kus kujutatakse võimalikke tuleviku katastroofe.

Selles raamatus oli välja toodud katastroof, mille tagajärjel enamus maailma inimestest kaotas oma nägemise ja kehtima hakkas kord: tugevam jääb ellu.

Libahunt

Libahunt

August Kitzberg

Sai siis seekord läbi loetud, üks eesti draamakirjanduse klassikaid. Nimelt siis kirjaniku August Kitzbergi  tuntud näidend "Libahunt". Nimelt on see Kitzbergi hinnatuim kirjandusteos.

 Lugu räägib perest, kelle ukse taha ilmus hirmunud noor tüdruk. Samal õhtul hukati ta ema, kes oli väidetavalt nõid. Perenaine ja peremees otsustasid ta enda juurde võtta ning koos samaealise kasutütre ja suurema pojaga üles kasvatada.Kümme aastat hiljem olid lapsed suureks kasvanud ja perepojal Margusel vaja naist võtta, kuid vanemate sooov oli, et ta abielluks oma suguvõsa verega. Ja kuna Mari oli nende juures elanud palju kauem, siis Margus pidi oma kasuõe Mari naiseks võtma. Kuna kasuõde Tiina oli ilusam, arukam, südamlikum ja kirglikum, armus Margus hoopis temasse. Pere polnud aga sellega nõus ega lubanud Margusel Tiinat võtta. Ka külarahvas oli Tiina vastu ja uskus Mari juttu, et Tiina olevat tegelikult libahunt, kes kord varsa murdis. Kuid Margus sellest ei hoolinud, tema armastas Tiinat. Tiina oli löödud ning jooksis ära metsa.Marguse pere oli rahul, et tüdrukust lahti said, kuid Margus oli pikka aega norus. Ükskord ilmus Tiina kodu uksele ning kutsus Margust endaga metsa elama. Margus aga kõhkles ning Tiina jooksis nuttes minema.
Viis aastat oli möödunud. Ema ja isa olid surnud. Mari oli Marguse naine, kuid nende suhted olid halvad. Vanaema oli kaotanud silmanägemise, kuid püsis siiski veel elus. Ühel ööl tulid hundid lauda juurde ulguma. Margus võttis püssi, tahtis hunte minema peletada, kuid tabas Tiinat, kes surmavalt haavata sai. Ta viis Tiina tuppa, kus nad rääkisid ja siis Tiina suri Marguse kate vahel.

Mina leian, et näidendi mõte oli näidata inimestele, mida võivad teha mõned üksikud sõnad.
Nimelt jaaniõhtul, kui and nukuajamist mängisid ja Mari Tiina peale kadedaks sai, piisas tal öelda vaid "libahunt" ja juba lahvatas jutuvadin. Jutt levis nagu kulutuli. Ja Tiina maine oli sekunditega minema pühitud. Ja kõigele aitas kaasa tema enda jutt vihahoos.
Kuidas võivad inimese lähedased mõjutada nende elu ehk vanemad mõjutavad oma lapse elu. Näiteks Tiinat hakati süüdistama selles, et tema ema oli arvatavasti nõid. Tema ema maine pärast kannatas ta ise.  Ja Marguse vanemad. Nad ei lasknud tal abielluda naisega, keda ta tõesti armastas. Nad surusid talle Marit peale.
Näidata, et inimesed ei peaks võib-olla alati eelarvamustest kinni hoidma. Et anda inimestele võimalus tõde rääkida, isegi kui sa seda uskuda ei soovi.
Lõpuks ju tuli välja, et Tiina ei olnud libahunt. Kuid nad võtsid teda kuulda alles siis, kui taipasid, et olukord on tõesti tõsine. Siis kui oli käes viimne minut.

Kärbeste jumal

Seekordseks lugemiseks pidime võtma ühe tuntuima noorteromaani „Kärbeste jumal“. Raamat räägib kambast 12-aastastest ja osadest väiksematest Inglise poistest, kes on sattunud pärast lennuõnnetust üksikule saarele. 

Raamat algas lennuki õnnetusega. Lennuk kukkus tundmatule saarele, mille tagajärjel jäid ellu vaid 12–aastased ja mõned nooremad koolipoisid. Algul oli kõik lust ja lillepidu kui taibati, et täiskasvanuid saarel pole, kui välja aravata laibad. Kuid lõpuks jõudsid poisid arusaamale, et vastutus on nüüd nende õlul. Õnneks suutsid poisid kiirelt korra kehtestada. Nad lõid reeglid, valisid pealiku ja otsustasid pidada koosolekuid. Vahepeal on redel, mille üks aste viib teiseni. Tekkivad lahkarvamused ja konfliktid. Pettutakse ja rõõmustatakse, häbistatakse ja tunnustatakse. Lõpuks eraldub üks grupp poisse, eesotsas Jack Merridew‘ga, kes oli võimukas ja kelle peamiseks huviks oli küttimine ning pidutsemine.

Raamatu tegelasteks oli Golding valinud tüüpilised ühiskonna musterinimesed. oli populaarseid, tarku, julgeid, väljatõugatuid jne.

Näiteks:

Ralph: tark ja täiskasvanulik poiss. Tema jaoks oli prioriteet saarelt pääsemine ja suitsu hoidmine. Kui teised olid juba alla andnud, ei kaotanud tema veel lootust ega eesmärki silme eest. Ta tahtis pääseda. Ta oli õiglane juht.

Jack: auahne liider. Ta oli harjunud saama mida tahtis. Ta teadis kui hea on olla pealik, sest oli ennem olnud koorijuht. Ta oli võimuga harjunud. Ta ei suutnud olla number 2. Kuid tema eesmärk ei olnud pöösemine vaid ellujäämine ja lõbu pigem. Minule tundus, et ta ei suutnud elada igavalt, ta vajas sigade tapmist. Mulle jäi mulje nagu oleks sigade tapmine ja meelelahutus ning võim tema jaoks kõige tähtsamad.

Simon: tagasihoidlik ja vaikne poiss, kes oli hooliv ja tark. Ta oskas mõelda. Ta oli ainus poiss, ke mõistis, et tegelikult ju koletist ei olegi. Et see "koletis" keda kõik poisid kartsid elas nende enda peas. Et and ise olidki need koletised. 
Ta püüdis seda ka teistele seletada, kuid ta oli teistsugune. Ja kui sa olid teistsugune siis sa ei meeldinud poistele. Mulle tundub, et tegelikult nad kartsid seda, seda mis toimus Simoni peas. Nad kartsid tõde. Poisid naersid juba selle peale, kui Simon karbi kätte võttis. Ja ta ei suutnud seda naeru taluda. Kahjuks oli Simon see, kes esimesena suri. Tema jättis kõige sümpaatsema mulje. Kuid õnneks austati teda pärast surma.

Põssa: tema hakkas mulle kohe raamatu algul meeldima. Mul hakkas temast kahju ja ta oli armas ning kohmetu. Väike paks poiss. Kõik alandasid teda. Isegi Ralph, ainus, kes ei alandanud oli Simon. Kuid mida edasi läks raamat seda rohkem kiindus temasse Ralph. Põssa oli väga tark. Isegi kõige targem, kuid ta ei mõelnud sügavalt. Ta ei julgenud seda tarkust välja näidata. Tal polnud enesekindlust. Ralph oli tema päästja. Ta puges alati Ralphi selja taha, otsis temalt abi. Ta tahtis tema lähedust ja sõprust. Tema surm oli üks kurvemaid kohti.

Raamatuga tahtis Golding minu aravates edasi anda sõnumit , et inimesed on erinevad. Ja näidata kõrvalseisja rollist inimeste iseloomu.  Näidata ühiskonda, selle arengut ja kihte.

Kirjandusklubi 5

Raamatu pealkiri ja autor: “Murdmatu”  Veronica Roth

Koht ja aeg: 01.09 9:30 kooli puhvet

Kirjandusklubis osalejad: Anna–Mai Allikmäe, Katariina Rahumägi, Margaret Markvardt.

Võtmeteemad ja võtmestseenid: noorte vaheline armastus. Tris ja Tobias tuliselt armunud ja nende armastust tõestasid nende tülid, leppimised, hetked, suudlused jne. Nad ei suutnud olla üksteisest eemal kuid nad pidid. Tobias pidi Evelynile tõestama, et tema ja Trisi vahel polnud midagi.

Hoolimine. Tobias arvas et ta ema on südametu diktaator, kes ei suuda armastada. Kuid linnast oli tal siiski raske lahkuda. Kui ta Ameti ekraanidelt oma ema nägi siis ta tundis midagi. Pealegi naases ta oma ema juurde linna. Küll selle eesmärgiga, et tema mälestused mäluseerumiga kustutada, kuid ainus miks ta ei valinud ema asemel Marcuse mälu kustutamist oli see, et see oli linnale parem. Kuid nad leppisid, ta ei pidanud Evelyni mälu kustutama ja ta oli endale tagasi saanud osa oma südamest ilma milleta oli ta elanud nii kaua. Ta elu läks aina paremaks. Ametis pidi teda ju Tris ootama.

Usaldamine ja  valetamine. Tris ja Tobias olid üksteisele korduvalt valetanud. See oli nende viga. Kuid nende valed ei olnud sellised, mis neid lahku ajaksid. Need armastust ei lõhkunud isegi mitte kõige kurvemad sündmused. Nad tegid kokkuleppe, et ei valeta enam ja nii ka oli. Nita ei lubanud Tobiasel Trislile rääkida nende plaanist korraldada mäss. Tobias aga rääkis, sest isegi kui Nita ütles, et see on Trisi kaitseks teadis Tobias, et Tris ei vaja seda kaitset ja ta on ise piisavalt tugev. Ta rääkis talle ja see oli õige.

Enda ohverdamine teiste heaks. Tris ohverdas end. Ta teadis, et saam surmaseerumile vastu, kuid ta ei teadnud et David teda tulistab. Aga ta ei andnud alla,  ta ei jooksnud ära vaid lõpetas oma missiooni mõeldes teistele.

Võtmestseenid: linnast lahkumine. Sellega algasidki põhilised muudatused. Geeniameti avastamine. Kõik nende elu oli olnud vale. Murdmatute rühmituse loomine. Vastuhakk vana elu taastamiseks ning alus paljudele muudele sündmstele. Killatute ja murdmatute rahuleping, linna päästmine, Trisi ja Uriahi surm, tuha laialipuistamine.

Võtmekarakterid: Tris, Tobias, Matthew, Nita, Christina, Uriah, Evelyn, Marcus, Tori, Daniel, Johanna.

Võtmesümbolid: Murdmatud, lahkulööjad, rikutud geenid, srmaseerum, mäluseerum.

Tris soovis päästa linna ja päästiski. Kuid kõigel on oma hind. Ta teadis, et nii võib juhtuda, kuid suurema eesmärgi ja teiste heaolu nimel ta ohverdas end.

Ka meie peaksime mõnikord mõtlema teistele ja sellele, mis on ühiskonnale parem. Mitte küll niimoodi nagu Tris, aga tema põhimõtet peaksime jälgima kõik.

Murdmatu

Veronica Roth

Head uut aastat kõigile! Ongi uus aasta käes ja vaheaeg kohe läbi. Minu vaheaeg oli väga tore ja tegevusrohke. Kõigi nende tegevuste kõrval jõudsin läbi lugeda ka ühe raamatu, mille ma jõuludeks sain.

Raamat "Murdmatu" on “Lahkulööja” triloogia viimane kolmas raamat. Olin väga kaua oodanud, et seda lugeda ja lõpuks avanes mul võimalus. Kui meile teada anti, et me peame vaheajal läbi lugema ühe noorteraamatu teadsin ma kohe mida lugema hakkan.

Raamat oli väga üllatav ja tegevusrohke. Tris ja veel mõned inimesed, kes olid vastu killasüsteemi kaotamisele moodustasid rühmituse “murdmatud”. Nad lahkusid linnast ja avastasid välismaaailma. Nad avastasid, et kogu nende elu oli olnud vale. Ühe ainsa otsusega muutus nii palju. Hetk ja kõik oli teisiti. Üks nupuvajutus ja ajalugu muutus igaveseks. Üks ohver ja kogu linn pääseb. Kõigi saatus, nende mälestused, unistused, on ühe inimese otsustes kinni. Nii palju saan ma ette öelda.

Selle triloogia raamatutega on alati nii, et sa ei saa neilt silmi pöörata. Ma lihtsalt ei suuda lugemist lõpetada. Need on minu jaoks lihtsalt sõltuvust tekitavad. Kui see raamat mul läbi sai ja ma aru sain, et see oli viimane osa muutusin ma päris kurvaks. Mind haaras see raamat. Tunded olid nii erinevad. Viha, kurbus, rõõm, armastus, pettumus, lein, igatsus. Kõik. Seal oli kõike.

Kellele noorteraamatud meeldivad siis soovitan soojalt. Aga varuge endale taskurätikuid, sest mina oma pisaraid tagasi ei suutnud hoida. Head lugemist!

Õudne Eesti

Valik eesti õudusjutte

Seekordseks kirjanduseks anti meile lugeda omal valikul kümme lugu kogumikust “Õudne Eesti”. Kogumikus on 31 Eesti kirjanduse kõige hirmuäratavamat õuduslugu, mis on esmakordselt kogutut ühtsete kaante vahele ja hoiavad seal koos 140 aastat pärimust. Kõik need lood on sinna koondanud Indrek Hargla.

Mina lugesin sealt kogumikust järgnevad lood:

1. “Rõugutaja tütar” – F. R. Kreutzwald

Pikemalt kirjutan siis loost “Rõugutaja tütar”. Kui ma raamatu lahti tegin vaatasin esimese asjana sisukorda. Ma hakkasin otsekohe pealkirju vaatama. Kui ma mõnda aega vaadanud olin mõtlesin ma, et ma ei tea mida nendest pealkirjadest arvata ja hakkasin otsast lugema. Mõned pealkirjad siiski kõnetasid mind ja kutsusid lugema, nende seas ka “Rõugutaja tütar”.

Rõugutaja tütar oli lugu, mis mulle kõigist lugudest mida ma sellest raamatust lugesin kõige rohkem. Lühidalt kokku võttes rääkis lugu sellest,  et kuskil laias metsalaanes oli elanud üks Rõugutaja oma naisega. Neil oli tütar, kes polnud küll sündimise kaudu ilmale tulnud, kuid pere kasvatas teda kui inimlast. Tüdruk oli kaugelt välja näinud nagu tavaline inimene nahaga, kuid riiete all pidi tal kasvama kuusekoor. Selleks, et nende tütar vanatüdrukuks ei jääks läks ema nõia juurde ja palus valmistada armujooki. Joogi abil leidis tüdruk endale mehe, kellega nad ka varsti abiellusid, kuid kui mees nägi kõike seda jubedat, mis tüdrukul tegelikult oli põgenes ta juba samal õhtul.

Ema ja tütar jäidki ootama, et nõia võlujook mehe tagasi tooks kuid meest ei tulnudki tagasi. Aasta aega hiljem kuulis Rõugutaja naine, et ta endise väimehel ja ta naisel on sündinud laps. Selle peale ema vihastas ja muutis lapse ema libahundiks. Ta viis oma tütre lapse ema asemele aga kuna tema tütar last imetada ei saandud nuttis laps päevad ja ööd läbi. Ükskord läks lapsehoidja beebiga õue kuhu ilmus järsku hunt, kes last imetama hakkas. Lapsehoidja ei rääkinud sellest kellelegi ja läks edaspidi samal ajal samasse kohta. Ükskord ütles hunt et ta ei julge enam avalikku kohta niimoodi välja tulla ning seadis lapsehoidjale tingimused. Ta nõustus ja hakkas edaspidi õues käima uute tingimuste järgi. Kuid lõpuks rääkis ta pereisale ja see läks vaatama, et mis lugu selle hundiga on. Ta sai teada, et see oli tema oma naine ning seejärel teadis ta kohe, et tema majas oli tema naist mänginud Rõugutaja tütar. Ta meelitas tüdruku õue ja viis ta oma tallu sauna. Seejärel läks ta Rõugutaja naise järele ning viis ka tema sauna. Ta lukstas nad sinna ja pani sauna ühes nendega põlema.

Minu arvates ei olnud see lugu küll väga õudne, kuid samas see meeldis mulle. Sellest loost lausa õhkab eestimaist pärimust. See on super hea näide Eesti rahvajuttudest. 

Mul hakkas natukene isegi kahju Rõugutaja tütrest. Tema ei saanud ju midagi parata sellest, et ta selline oli.  Kuid samas oli väga inetu sellepärast teiselt naiselt ära võtta tema mees ja laps. Rõugutaja naine mulle ei meeldinud. See et teisel inimesel hästi läheb ja tal mitte, vihastas teda väga. Ta muutus nii kadedaks, et läks teiste elu rikkuma. Selline teguviis on minu arvates üks kõige hullemaid. Eesti rahvajuttudes esineb minu arvates selliseid sündmusi tihti.

2. “Soo sõrm”- Rein Raud

Rääkis ühest kunstnikust ja ta maalidest.

3. “Häitsmetund”- Herta Laipaik

Rääkis ühest noorest neiust, kes ilmus ükskord ühte tallu ja pakkus end seal tööliseks. Neiu ja perepoja vahel tärkas armastus ja nad said lapse. Naisel käis iseenda vaim järgi ning tema tõttu sooritas ta hiljem enesetapu.

4. “Õhk on täis kirge”- Friedebert Tuglas

Rääkis ühest leitnandist Lorensist ja sellest kuidas ta öösel ära eksis ja ühes talus öömaja küsis ning sellest mis hirmsad sündmused seal juhtuma hakkasid.

5. “Kojutulek”- Liisi Ojamaa

See jutt jäi natuke segaseks, kuid minu arusaamist mööda oli seal mingi pidu ja ühel hetkel tuli korteriomanik koju oma tädi matuselt ning nuttis ja halas. Järgmisel hetkel oli kadunukese hing seal kohal ja juhtusid õõvastavad sündmused.

6. “Vainuköie klubi”- Anres Ehin

Oli ühest endisest näitlejast, kellele loo jutustaja kola läks. Nad vaatasid ajaloolisi esemeid ning avastasid ingi vana kohtuasja ja hakkasid seda lahendama, mille tulemuseks oli see, et näitleja tegi enesetappu.

7. “Suurte kuuskede man”- Juhan Jaik

Juttu oli ühest julmas jahimehest, kes tappis metsas süütuid loomi ja seekord oli tema suurimaks sihtmärgiks karu, kes ta lõpuks tappis ja ka ise suri.

8. “Surm”- Richard Roht

Sellest loost ma samuti väga aru ei saandu. See oli hästi kirjeldav ja lüppes sellega, et keegi järsku kedagi nähes lihtsalt suri.

9. “Metsavaim”- Veiko Belias

Rääkis noorest naisest ja ta armastusest ning nende lapsest.

Kuristik rukkis

See kordseks kohustuslikuks kirjateoseks  oli meile antud lugeda ühe lombitaguse kirjaniku J.D.Salinger'i raamat "Kuristik rukkis".

Raamat oli paberile kantud ühe kuueteist aastase poisi nimega Holden Caulfield'i silmade läbi.

Holden oli poiss kellel ei olnud oma kaotatud asjadest kahju. Ta nagu ei hoolinud neist. Teda oli välja visatud väga paljudest koolidest. Ning ka selle raamatu alguses visati ta välja. Lisaks sellele vihkas ta kõike, mis oli võlts. Eriti vihkas ta veel kino. Minu arvates vihkas ta üleüldse nii paljusid asju, et mulle hakkas juba tunduma, et ei leidugi ühtegi asja, mis talle meeldis. Aga õnneks oli ka neid, mis talle siiski meeldisid. Selline võib olla raamatu mulje kui seda mitte väga süvenenult lugeda.

See raamat rääkis sellest, kuidas Holden järjekordselt koolist välja visati ja kuidas ta siis ei viitsinud enam koolis oodata selle päevani, mil ta koju saab. Kuid varem ta koju minna ei tahtnud, sest ta ei soovinud olla seal sel hetkel kui ta vaemad kirja saavad, kus seisab teade nende lapse järjekordse koolist välja heitmise kohta. Tal hakkas tegelikut isegi oma vanematest kahju. Ja ta otsustas, et sõidab rongiga New Yorki, oma kodulinna, ja ootab seal kuni kolmapäevani ning läheb seejärel koju. Kuid ta tahtis näha oma väikest õde Phoeb'i ja ta hiilis öösel koju ning ajas temaga juttu. Järgmine päev said nad uuesti kokku ja Holden mõtles, et põgeneb Läände ära kuid otsustas ümber ja läks hoopiski kohe koju. Ta langetas üldse kõik otsused kuidagi käigu pealt täiesti suvaliselt mõtles midagi ja tegi siis ära (mõnikord). 

Ma ei tea, aga mulle tundus see raamat esmapilgul kuidagi lihtsalt. Seal ei juhtunud nagu mitte midagi. Nagu lihtsalt oli üks poiss, kes läks kuhugi ja rääkis kellegiga ja siis avaldas oma mõttetes selle üle arvamaust. Kuid see oli vaid esmapilgul. See oli enne seda kui ma tegelikkult mõtlema hakkasin ja raamatu sügavamasse põhja hakkasin sukelduma.
Tegelikult tundus mulle, et Holden oli heasüdamlik poiss. Ta oli viisakas ja hooliv oma õe ja vendade suhtes, tegeloikult ka vanemate. Kuid samas ta ei sallinud täiskasvanuid, sest nad olid nii võltsid. Ta tahtis kaitsta lapsi ebaõigluse ja võltsi eest. Isekate täiskasvanute eest. Täiskasvanute elu eesmärk oleks nagu olnud ainult raha, mitte aga armastus ja õnn. Aga Holden just seda väärtustas.
Holdenit võib võrrelda Peeter Paaniga, sest and mõlemad üritasid põgeneda suureks saamise eest. Ka Paanile ei istunud täiskasvanud väga.
Holden oli teismeline. Aga kas ka tüüpiline? Selles mõttes, et ta koges samu takistusi ja inimesed käisid vahel närvidele ning ta võis väga kiirelt ärrituda, oli ta jah tüüpiline. Aga, kas tüüpiline teismeline suudaks märgata pisidetaile? Kas ta suudaks keskenduda? Ei, ilmselt mitte. Aga Holden suutis, ta keskendus isegi liigselt.
Kui ma esimest korda kuulsin, et meile on kohustuslikuks kirjanduseks antud raamat "Kuristik rukkis", siis ei teadnud ma esmalt mida arvata. Mul polnud aimugi. Aga nüüd ma mõistan seda kuristikku. Holden seisis kuristiku äärel, ta ei kõndind ohutusse kaugusesse ega hüpanud alla. Ta tammus mööda kuristikku äärt edasi ja siis jölle tagasi, üritades olla sõltumatu übritsevast, kuid siiski sõltudes. Ning üritades  hoida eemal lapsi, kes kuristikku äärel kulli mängivad, takistada neid kukkumast.