pühapäev, 8. märts 2015

Kärbeste jumal

Seekordseks lugemiseks pidime võtma ühe tuntuima noorteromaani „Kärbeste jumal“. Raamat räägib kambast 12-aastastest ja osadest väiksematest Inglise poistest, kes on sattunud pärast lennuõnnetust üksikule saarele. 
Raamat algas lennuki õnnetusega. Lennuk kukkus tundmatule saarele, mille tagajärjel jäid ellu vaid 12–aastased ja mõned nooremad koolipoisid. Algul oli kõik lust ja lillepidu kui taibati, et täiskasvanuid saarel pole, kui välja aravata laibad. Kuid lõpuks jõudsid poisid arusaamale, et vastutus on nüüd nende õlul. Õnneks suutsid poisid kiirelt korra kehtestada. Nad lõid reeglid, valisid pealiku ja otsustasid pidada koosolekuid. Vahepeal on redel, mille üks aste viib teiseni. Tekkivad lahkarvamused ja konfliktid. Pettutakse ja rõõmustatakse, häbistatakse ja tunnustatakse. Lõpuks eraldub üks grupp poisse, eesotsas Jack Merridew‘ga, kes oli võimukas ja kelle peamiseks huviks oli küttimine ning pidutsemine.
Raamatu tegelasteks oli Golding valinud tüüpilised ühiskonna musterinimesed. oli populaarseid, tarku, julgeid, väljatõugatuid jne.
Näiteks:

Ralph: tark ja täiskasvanulik poiss. Tema jaoks oli prioriteet saarelt pääsemine ja suitsu hoidmine. Kui teised olid juba alla andnud, ei kaotanud tema veel lootust ega eesmärki silme eest. Ta tahtis pääseda. Ta oli õiglane juht.

Jack: auahne liider. Ta oli harjunud saama mida tahtis. Ta teadis kui hea on olla pealik, sest oli ennem olnud koorijuht. Ta oli võimuga harjunud. Ta ei suutnud olla number 2. Kuid tema eesmärk ei olnud pöösemine vaid ellujäämine ja lõbu pigem. Minule tundus, et ta ei suutnud elada igavalt, ta vajas sigade tapmist. Mulle jäi mulje nagu oleks sigade tapmine ja meelelahutus ning võim tema jaoks kõige tähtsamad.

Simon: tagasihoidlik ja vaikne poiss, kes oli hooliv ja tark. Ta oskas mõelda. Ta oli ainus poiss, ke mõistis, et tegelikult ju koletist ei olegi. Et see "koletis" keda kõik poisid kartsid elas nende enda peas. Et and ise olidki need koletised. 
Ta püüdis seda ka teistele seletada, kuid ta oli teistsugune. Ja kui sa olid teistsugune siis sa ei meeldinud poistele. Mulle tundub, et tegelikult nad kartsid seda, seda mis toimus Simoni peas. Nad kartsid tõde. Poisid naersid juba selle peale, kui Simon karbi kätte võttis. Ja ta ei suutnud seda naeru taluda. Kahjuks oli Simon see, kes esimesena suri. Tema jättis kõige sümpaatsema mulje. Kuid õnneks austati teda pärast surma.

Põssa: tema hakkas mulle kohe raamatu algul meeldima. Mul hakkas temast kahju ja ta oli armas ning kohmetu. Väike paks poiss. Kõik alandasid teda. Isegi Ralph, ainus, kes ei alandanud oli Simon. Kuid mida edasi läks raamat seda rohkem kiindus temasse Ralph. Põssa oli väga tark. Isegi kõige targem, kuid ta ei mõelnud sügavalt. Ta ei julgenud seda tarkust välja näidata. Tal polnud enesekindlust. Ralph oli tema päästja. Ta puges alati Ralphi selja taha, otsis temalt abi. Ta tahtis tema lähedust ja sõprust. Tema surm oli üks kurvemaid kohti.

Raamatuga tahtis Golding minu aravates edasi anda sõnumit , et inimesed on erinevad. Ja näidata kõrvalseisja rollist inimeste iseloomu.  Näidata ühiskonda, selle arengut ja kihte.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar