Trifiidide päev

Trifiidide päev

Jonh Wyndham

Seekord pidime lugemiseks valima ühe ulmeteose. Valikute seas oli ka raamat “Trifiidide päev”. Kuna ma eriti ulmeraamatutest midagi ei tea, siis valisingi selle. Kuigi raamatut kaane järgi ei hinnata, siis mainin ikkagi, et algul see raamat väga huvitav ei tundunud. Aga lugema hakates muutus mu arvamus kohe.

Mind ennastki üllatas see, et see raamat mind niiviisi köitis.

Lühidalt kokku võttes rääkis raamat katastroofist, mille käigus kaotas nägemise peaaegu terve maailm. Kõikjal valitses kaos. Ning et olukorda veel keerukamaks muuta, olid trifiidid. Iga nägija tahtis luua oma süsteemi. Ja nii tekksisd jõugud. Inimesed kogunesid eri gruppidesse ja lõid uue elukorralduse. Elu oli tagasi alguses.

Raamatu mõte on minu arvates see, et me peame hindama seda, mis meil on. Me võtame kõike nii enesestmõistetavalt. Me võtame oma igapäevaelu nii tavalisena ega märka detaile. Kui palju on neid kordi, kui me hommikul söögilaua taga mõtleme kuidas see toit siia meie nina alla kaussi sai? Me mõtleme nii palju kui et me teenime raha, läheme poodi, ostame toiduained ja siis tarvitame need ära ning viskame prügi prügikasti. See on igapäevane. Me teame, et see on meil olemas. Kuid mis saab siis, kui me üks hommik ärkame ja toitu enam pole? Tihti me isegi ei täna üksteist, nende võimaluste eest, mis meile on antud. Meil on nii kiire, et me ei jõua öelda isegi ühte sõna: “AITÄH”.

Me õpime asju hindama alles siis, kui me neist ilma jääme.

Raaamat näitas ka seda, kuidas inimesed aja ja olude sunnil muutuvad. Näiteks Josella. Raamatu alguses oli ta rikas plika, kes oli harjunud saama, mida tahtis. Kuid juba esimene kokkupuude katastroofi järgse maailmaga, tegi ta ettevaatlikumaks. Ta igatses seda vana ja kindlat maailma, kuid teadis, et ta peab leppima sellega mis nüüd on saanud ja, et tal on niigi vedanud. Selline mulje oli mul alguses, kuid samas ta meeldis mulle. Aga mida aeg edasi, seda rohkem võttis ta uut maailma ja oma saatust vastu. Varem ei tundunud ta nagu pereinimene, kuid raamatu lõpuks oli ta tõeline maa perenaine. Ta isegi ütles, et ei kujutanud end kunagi farmeri naisena ette. Kuid siiski polnud tal teist võimalust. Ja ta oli isegi õnnelik. Tal oli armastav mees ja laps. Tal olid sõbrad, tal oli pere, ta muutus.

Kui arvestada ulmekirjanduse sisu näitajat (kujutada tegelasi ja sündmusi, mis reaalses maailmas sündida ei saa) siis oli raamat vägagi teemasse.

Trifiidid. Raamatus välja aretatud taimed, kes suutsid kõndida ja suhtlesid omavahel oma salapärases keeles. Nad olid midagi, mida maailm veel näinud ei olnud.

Eesmärgi poolest, mis on ulmekirjandusele omane- hoiatada inimkonda teaduse arengu ohtude eest ning teha teaduslikke oletusi, näiteks kloonimine, ajaränne, kosmoselennud jne-oli raamat kirjutatud teemasse seepoolest, et suurriigid hakkasid kosmosesse saatma laastavaid biorelvi (satelliitide kujul), mis siis vajalikul ajahetkel vajaminevate inimeste, või asukohtade hävitamisesks käivitada.

Raamat oli antiutoopia, mis on utoopia vastand ja on hirmuäratavat ühiskonda kujutav teos, kus kujutatakse võimalikke tuleviku katastroofe.

Selles raamatus oli välja toodud katastroof, mille tagajärjel enamus maailma inimestest kaotas oma nägemise ja kehtima hakkas kord: tugevam jääb ellu.