Õudne Eesti

Valik eesti õudusjutte

Seekordseks kirjanduseks anti meile lugeda omal valikul kümme lugu kogumikust “Õudne Eesti”. Kogumikus on 31 Eesti kirjanduse kõige hirmuäratavamat õuduslugu, mis on esmakordselt kogutut ühtsete kaante vahele ja hoiavad seal koos 140 aastat pärimust. Kõik need lood on sinna koondanud Indrek Hargla.

Mina lugesin sealt kogumikust järgnevad lood:

1. “Rõugutaja tütar” – F. R. Kreutzwald

Pikemalt kirjutan siis loost “Rõugutaja tütar”. Kui ma raamatu lahti tegin vaatasin esimese asjana sisukorda. Ma hakkasin otsekohe pealkirju vaatama. Kui ma mõnda aega vaadanud olin mõtlesin ma, et ma ei tea mida nendest pealkirjadest arvata ja hakkasin otsast lugema. Mõned pealkirjad siiski kõnetasid mind ja kutsusid lugema, nende seas ka “Rõugutaja tütar”.

Rõugutaja tütar oli lugu, mis mulle kõigist lugudest mida ma sellest raamatust lugesin kõige rohkem. Lühidalt kokku võttes rääkis lugu sellest,  et kuskil laias metsalaanes oli elanud üks Rõugutaja oma naisega. Neil oli tütar, kes polnud küll sündimise kaudu ilmale tulnud, kuid pere kasvatas teda kui inimlast. Tüdruk oli kaugelt välja näinud nagu tavaline inimene nahaga, kuid riiete all pidi tal kasvama kuusekoor. Selleks, et nende tütar vanatüdrukuks ei jääks läks ema nõia juurde ja palus valmistada armujooki. Joogi abil leidis tüdruk endale mehe, kellega nad ka varsti abiellusid, kuid kui mees nägi kõike seda jubedat, mis tüdrukul tegelikult oli põgenes ta juba samal õhtul.

Ema ja tütar jäidki ootama, et nõia võlujook mehe tagasi tooks kuid meest ei tulnudki tagasi. Aasta aega hiljem kuulis Rõugutaja naine, et ta endise väimehel ja ta naisel on sündinud laps. Selle peale ema vihastas ja muutis lapse ema libahundiks. Ta viis oma tütre lapse ema asemele aga kuna tema tütar last imetada ei saandud nuttis laps päevad ja ööd läbi. Ükskord läks lapsehoidja beebiga õue kuhu ilmus järsku hunt, kes last imetama hakkas. Lapsehoidja ei rääkinud sellest kellelegi ja läks edaspidi samal ajal samasse kohta. Ükskord ütles hunt et ta ei julge enam avalikku kohta niimoodi välja tulla ning seadis lapsehoidjale tingimused. Ta nõustus ja hakkas edaspidi õues käima uute tingimuste järgi. Kuid lõpuks rääkis ta pereisale ja see läks vaatama, et mis lugu selle hundiga on. Ta sai teada, et see oli tema oma naine ning seejärel teadis ta kohe, et tema majas oli tema naist mänginud Rõugutaja tütar. Ta meelitas tüdruku õue ja viis ta oma tallu sauna. Seejärel läks ta Rõugutaja naise järele ning viis ka tema sauna. Ta lukstas nad sinna ja pani sauna ühes nendega põlema.

Minu arvates ei olnud see lugu küll väga õudne, kuid samas see meeldis mulle. Sellest loost lausa õhkab eestimaist pärimust. See on super hea näide Eesti rahvajuttudest. 

Mul hakkas natukene isegi kahju Rõugutaja tütrest. Tema ei saanud ju midagi parata sellest, et ta selline oli.  Kuid samas oli väga inetu sellepärast teiselt naiselt ära võtta tema mees ja laps. Rõugutaja naine mulle ei meeldinud. See et teisel inimesel hästi läheb ja tal mitte, vihastas teda väga. Ta muutus nii kadedaks, et läks teiste elu rikkuma. Selline teguviis on minu arvates üks kõige hullemaid. Eesti rahvajuttudes esineb minu arvates selliseid sündmusi tihti.

2. “Soo sõrm”- Rein Raud

Rääkis ühest kunstnikust ja ta maalidest.

3. “Häitsmetund”- Herta Laipaik

Rääkis ühest noorest neiust, kes ilmus ükskord ühte tallu ja pakkus end seal tööliseks. Neiu ja perepoja vahel tärkas armastus ja nad said lapse. Naisel käis iseenda vaim järgi ning tema tõttu sooritas ta hiljem enesetapu.

4. “Õhk on täis kirge”- Friedebert Tuglas

Rääkis ühest leitnandist Lorensist ja sellest kuidas ta öösel ära eksis ja ühes talus öömaja küsis ning sellest mis hirmsad sündmused seal juhtuma hakkasid.

5. “Kojutulek”- Liisi Ojamaa

See jutt jäi natuke segaseks, kuid minu arusaamist mööda oli seal mingi pidu ja ühel hetkel tuli korteriomanik koju oma tädi matuselt ning nuttis ja halas. Järgmisel hetkel oli kadunukese hing seal kohal ja juhtusid õõvastavad sündmused.

6. “Vainuköie klubi”- Anres Ehin

Oli ühest endisest näitlejast, kellele loo jutustaja kola läks. Nad vaatasid ajaloolisi esemeid ning avastasid ingi vana kohtuasja ja hakkasid seda lahendama, mille tulemuseks oli see, et näitleja tegi enesetappu.

7. “Suurte kuuskede man”- Juhan Jaik

Juttu oli ühest julmas jahimehest, kes tappis metsas süütuid loomi ja seekord oli tema suurimaks sihtmärgiks karu, kes ta lõpuks tappis ja ka ise suri.

8. “Surm”- Richard Roht

Sellest loost ma samuti väga aru ei saandu. See oli hästi kirjeldav ja lüppes sellega, et keegi järsku kedagi nähes lihtsalt suri.

9. “Metsavaim”- Veiko Belias

Rääkis noorest naisest ja ta armastusest ning nende lapsest.

Kuristik rukkis

See kordseks kohustuslikuks kirjateoseks  oli meile antud lugeda ühe lombitaguse kirjaniku J.D.Salinger'i raamat "Kuristik rukkis".

Raamat oli paberile kantud ühe kuueteist aastase poisi nimega Holden Caulfield'i silmade läbi.

Holden oli poiss kellel ei olnud oma kaotatud asjadest kahju. Ta nagu ei hoolinud neist. Teda oli välja visatud väga paljudest koolidest. Ning ka selle raamatu alguses visati ta välja. Lisaks sellele vihkas ta kõike, mis oli võlts. Eriti vihkas ta veel kino. Minu arvates vihkas ta üleüldse nii paljusid asju, et mulle hakkas juba tunduma, et ei leidugi ühtegi asja, mis talle meeldis. Aga õnneks oli ka neid, mis talle siiski meeldisid. Selline võib olla raamatu mulje kui seda mitte väga süvenenult lugeda.

See raamat rääkis sellest, kuidas Holden järjekordselt koolist välja visati ja kuidas ta siis ei viitsinud enam koolis oodata selle päevani, mil ta koju saab. Kuid varem ta koju minna ei tahtnud, sest ta ei soovinud olla seal sel hetkel kui ta vaemad kirja saavad, kus seisab teade nende lapse järjekordse koolist välja heitmise kohta. Tal hakkas tegelikut isegi oma vanematest kahju. Ja ta otsustas, et sõidab rongiga New Yorki, oma kodulinna, ja ootab seal kuni kolmapäevani ning läheb seejärel koju. Kuid ta tahtis näha oma väikest õde Phoeb'i ja ta hiilis öösel koju ning ajas temaga juttu. Järgmine päev said nad uuesti kokku ja Holden mõtles, et põgeneb Läände ära kuid otsustas ümber ja läks hoopiski kohe koju. Ta langetas üldse kõik otsused kuidagi käigu pealt täiesti suvaliselt mõtles midagi ja tegi siis ära (mõnikord). 

Ma ei tea, aga mulle tundus see raamat esmapilgul kuidagi lihtsalt. Seal ei juhtunud nagu mitte midagi. Nagu lihtsalt oli üks poiss, kes läks kuhugi ja rääkis kellegiga ja siis avaldas oma mõttetes selle üle arvamaust. Kuid see oli vaid esmapilgul. See oli enne seda kui ma tegelikkult mõtlema hakkasin ja raamatu sügavamasse põhja hakkasin sukelduma.
Tegelikult tundus mulle, et Holden oli heasüdamlik poiss. Ta oli viisakas ja hooliv oma õe ja vendade suhtes, tegeloikult ka vanemate. Kuid samas ta ei sallinud täiskasvanuid, sest nad olid nii võltsid. Ta tahtis kaitsta lapsi ebaõigluse ja võltsi eest. Isekate täiskasvanute eest. Täiskasvanute elu eesmärk oleks nagu olnud ainult raha, mitte aga armastus ja õnn. Aga Holden just seda väärtustas.
Holdenit võib võrrelda Peeter Paaniga, sest and mõlemad üritasid põgeneda suureks saamise eest. Ka Paanile ei istunud täiskasvanud väga.
Holden oli teismeline. Aga kas ka tüüpiline? Selles mõttes, et ta koges samu takistusi ja inimesed käisid vahel närvidele ning ta võis väga kiirelt ärrituda, oli ta jah tüüpiline. Aga, kas tüüpiline teismeline suudaks märgata pisidetaile? Kas ta suudaks keskenduda? Ei, ilmselt mitte. Aga Holden suutis, ta keskendus isegi liigselt.
Kui ma esimest korda kuulsin, et meile on kohustuslikuks kirjanduseks antud raamat "Kuristik rukkis", siis ei teadnud ma esmalt mida arvata. Mul polnud aimugi. Aga nüüd ma mõistan seda kuristikku. Holden seisis kuristiku äärel, ta ei kõndind ohutusse kaugusesse ega hüpanud alla. Ta tammus mööda kuristikku äärt edasi ja siis jölle tagasi, üritades olla sõltumatu übritsevast, kuid siiski sõltudes. Ning üritades  hoida eemal lapsi, kes kuristikku äärel kulli mängivad, takistada neid kukkumast.

suvelugemine

Tere, jälle

Juba ongi uus kooliaasta alanud. Kõik on uus septembrikuus nagu öeldakse. Nii siis enne, kui uusi raamatuid lugema hakkame räägiksin ma, mida ma suvel lugesin.

See suvi sain ma loetud kaks raamatut. Need mõlemad raamatud on sama triloogia raamatud ning selle triloogia kolmandat ramatut loen ma hetkel inglise keeles.  Triloogia esimene raamat oli "Lahkulööja"ja teine raamat oli "Mässaja".

 Lahkulööja, mis on triloogia esimene raamat annab avapaugu kõigile üllatavatele ja julgetele otsustele mille tagajärjed võivad olla täiesti uskumatud. Beatrice Priori Chicagos koosneb ühiskond viiest killast, millest igaüks kummardab ühte voorust. Siirad ausust, Isetud ennastsalgavust, Kartmatud vaprust, Sõbralikud rahumeelsust ja Erudiidid intelligentsust. Igal aastal peavad valimispäeval kõik kuueteist-aastased otsustama ühe killa kasuks, et pühendada sellele oma ülejäänud elu. Beatrice’i jaoks tähendab see oma perekonna juurde jäämist või siis otsust olla see, kes ta päriselt on – mõlemat ta ei saa. Tema valik üllatab kõiki, ka teda ennast. Katsete ajal võtab Beatrice endale uueks nimeks Tris. Olles valinud kartmatute killa, peab ta  nende ränkade füüsiliste ja vaimsete katsete ajal olema väga ettevaatlik, et oma saladust mitte paljastada, vastasel juhul ootab teda kõhe puust kirst sügaval mulla all.

Need on mu lemmikraamatud ja ma olen neisse sõna otseses mõttes armunud. Iga kord, kui ma pidin raamatu lugemise ajal näiteks sööma minema ei suutnud ma raamatut lihtsalt käest panna. Ja öösiti oli raske lugemist lõpetada. Alati kui ma lugesin elasin ma raamatusse nii väga sisse, et mul oli tunne nagu oleks ma ise seal samas olnud. Kord olles vihane lollide otsuste üle mille Tris, ta poissõber Neli ehk Tobias või keegi ta sõpradest langetas. Kord olles nii õnnelik, et võiks lausa lakke hüpata.

Ma soovitan kõigile, kes vähegi noorteraamatutest huvitatud on, seda raamatut soojalt. Ma ei või garanteerida, et see Teile meeldib, aga niipalju, kui mina olen kuulnud teiste arvamust, siis neile on see väga meeldinud.

Kõrbeliiva Maetud

Michael Hoeye

Selle perioodi raamatuks valisin mina Mchael Hoeye  teose “Kõrbeliiv Maetud”.

Kui meile raamatute valikud ette anti olin ma kohe huvitatud sellest pealkirjast “Kõrbeliiva Maetud”. See oli hästi põnevusttekitav ja kutsuv. Ka selle raamatu kaas oli huvitav. Minu eelaravmused selle raamatu kohta olid hoopis teistsugused. Ma arvasin, et mingi kamp inimesi peab lendama millegipärast väikse lennukiga läbi Sahara kõrbe ja kuidas nad liivatormi sattusid ja lõpuks pääsesid. Kuid lugema hakates vaatas mulle vastu hoopis teistsugune pilt.

Tegevus toimus maailmas, kus elasid peamiselt hiired aga ka teised närilised. See rääkis täpsemalt ühe hiire Hermux Tantamoqi seiklusest. Ühes tavalises hiirtelinna metropolis Pinchesteri käis ringi tavapärane igapäeva elu nagu meil inimestelgi tänapäeval. Kuni Hermuxi kunstnikust sõber Mirrin Stentril, kes oli olnud pime ja sai oma nägemise tagasi, hakkas maalima nägemusi mida ta nägi kui pime oli.                    

“Hiirte, rottide ja hamstrite linna vapustab skandaal. Kunstnik Mirrin Stentril avab näituse maalidest, millel on  kujutatud kasse. Ennnekuulmatu! Kõik hiired teavad, et kasse pole olemas! Pole kunagi olnudki!”

Nagu eelnevast tsitaadist lugeda võis tekkis sellest skandaal, sest kõik teadsid, et kasse pole olemas. Tänu sellele skandaalile tuli Hermuxi juurde üks vana vöötorav Brich Tentintrotter, kes tegelikult otsis Hermuxi isa keda ta kunagi ammu tundnud oli aga kuna hire isa oli surnud pidi Birch leppima Hermuxiga. Ta tõi Hermuxile ühe hammasratta. Tuli välja, et enne hiirte tsivilisatsioon ei pruukinudki olla esimene.

Sealt jätkus lugu kuidas Birch ja Hermux koos seiklejast pilooditari Linka Perflingeriga ning ka Mirrini abiga, hakkasid otsima kuninglikku kasside raamatukogu, selleks, et tostada, et enne hiirte tivilisatsioon eksisteeris ka kasside oma. Michael Hoeye on kirjeldanud kõike mis neil tee peal juhtus –pettused, õnnetused, kordaminemised ja üllatused.

Alles raamatu lõpus hakkasid küsimust tekitavad pusletükid kokku sobituma ning kõigile tükkidele sai vastuse. Lõpuks mõistsin ma raamatu kaanel olevat pilti kus liiv taevast imelikult alla kukub j aka raamatu pealkirja “Kõrbeliiva Maetud”.

Selle raamatu alguse lugemine ei läinud väga kiiresti ja tundus igav, kuid mida edasi ma jõudsin seda enam tekkis tunne, et ma ei taha raamatut käest panna.

Mulle meeldis ka see väga, et kõik lugemise jooksul tekkinud küsimused said lõpu poole vastused.

Minu Hispaania

Minu Hispaania

Anna-Maria Penu

Seekord pidime läbi lugema reisiraamatu. Kui kuulsin, et meile avanes selline võimalus mõtlesin kohe, et loeksin “Minu Aafrikat”, sest hakkasin mminema laagrisse Lõuna-Aafrika vabariiki, aga kuna sellist raamatut kahjuks ei eksisteeri siis oli mu järgmine mõte lugeda “Minu Hispaaniat”. Mõnesmõttes on ka tore, et Aafrika kohta seda raamatut pole kirjutatud, sest Hispaania kohta oleksin ma niikuiniigi lugeda tahtnud. Nimelt seepärast, et enne kooli käisin ma iga aasta umbes kaks korda Hispaanias ja mulle on see riik alati väga väga meeldinud.

See raamat algas sellega, kuidas Anna-Maria andis tööl sisse lahkumisavalduse, sest ta tundis, et ta ei ole õnnelik kui ta tuleb iga päev vara hommikul sama kontorilaua taha ja hakkab paberitööd tegema. Ta läks Hispaaniasse algul lihtsalt puhkama oma sõbrannaga. Kuid siis ta armus ning asjad läksid nii, et ta jäi sinna elama. Kui tema ja ta tulevane abikaasa Ernesto ühes suvalises Hispaania ööklubis kohtusid, ei osanud Anna praktiliselt sõnagi hispaania keelt ja Ernesto sõnagi inglise keelt. Aga Ernesto andis Anna-Mariale oma telefoni numbri ja nii see edasi läks. Anna kirjutas raamatus, et Hispaanias näidatakse oma tüdrukut või poissi perele alles siis kui ollakse koos olnud juba umbes kaks aastat. Ja nii kohtus ka Anna-Maria oma ämmaga alles kaks aastat peale Ernestoga tutvumist.

Ta kirjutas selles raamatus väga palju sealsetest inimestest ja olustikust. Mulle jätsid osas inimesde sealt natukene imelikud muljed. Paljusid asju tehti Hispaanias teisiti kui Eestis. Kohe kui Hispaanlased kuulsid, et Eesti asub Ids-Euroopast ütlesid nad kohe, et see on Venemaa. Nad jätsid mule väga egoistlikud muljed, kuid kui Ernesto Eestis käis ja ta nägi kuidas eestlased pidutsesid ningpärast hispaanlastele rääkis muutusidnad kadedaks, selle üle, et eestlased nii hästi pidutseda oskavad. Sellel hetkel käis minust mingi võidutunne läbi. Veel kirjutas ta seda, et alati kui ta Eestis käis pidi ta hispaanlastele kohukesi tooma. Ta kirjeldas minu arvates väga põnevalt ja otsekoheselt seda ümbrust ja oma mõtteid kõige kohta mida ta nägi ja kuulis.

Ta ise on raamtut kirjeldanud järgmiselt:

Minuga juhtus nagu muinaslugudes ikka:läksin otsima maailma ja leidsin enda. Armusin küll ka, kuid armastus pole muud kui mootor.

Esiti oli muidugi raske: läbikukkunud katsed oma kirjutisi avaldada, baaridaa,i ja tantsija tööst saadud sandikopikad, mis näljast ikkagi ei päästnud, tajumine, et oled võõras, ja selle teadmisega leppimine.

Lisaks kleebib su päritolumaa, su välimus ja aktsesnt sulle kohalike silmis kõikvõimalikke kahtlusi külge. Ega’s midagi! Pead hakkama ennast, oma identiteeti otsast peale ehitama.

Nüüdseks elab Anna-Maria Hispaanias ja töötab reisijuhina. Mina soovitaksin lugeda seda raamatut kõikidel, kes vähegi Hispaaniast huvitatud on ja ise ka Hispaanias ära käia, sest see on tõesti väga tore kogemus!

Kirjandusklubi 3

Koht ja aeg: Kooli puhvet 17. 01 12:43

Kirjandusklubis osalejad: Nora, Katariina ja mina Margaret

Raamatu autor ja pealkiri: Kate Thompson “Ööloom”

Võtmeteemad: Kindlasti on selle raamatu üks võtmeteemasid suhted lapse ja lapsevanema vahel, varastamine, usaldus, maagia ja uskumine nign pidev edasi püüdlemine ja mitte alla andmine. Pidevalt mõtles raamatu peategelane Robert (Bobby, Robby) kuidas ta oma ema vihkab. Vahepeal oli tal  temast aga kahju. Kuid enamasti talle ta ema ei meeldinud. Me oleme kirjutanud ka sellest, et üks võtmeteemasid oli varastamine. Seda, seepärast kuna talle meeldis väga varastada, tema elu oligi laotud oma sõpradele ja varastamisele. Usaldus on meil võtmeteemadeks pandud, sest PJ usaldas Robbyle palju asju kuid sageli pidi Robby PJ alt vedama. Peale neid kordi PJ teda enam usaldada ei tahtnud ja Bobbyl läks kaua aega enne kui ta PJ usalduse tagasi võitis. Maagia oli ka kindlasti tähtis osa nimelt seetõttu, et pärast tuli välja et nende maja eelmine elanik oli tapetud kellegi väga väikse poolt kes sarnaneks väiksele tädile, kes iga öö Bobby väiksel vennal külas käis. Keegi ei uskunud seda kuni Bobby leidis maja eelmise elaniku päeviku kust ta sai teada muudki väikse tädi kohta kellele igaks ööks küpsiseid ja piima pidi jätma.

Võtmestseenid: Meie arvates oli võtmestseenide üks põhilisi juhtumeid see kui ta varastas vana škoda ja sõitis sellega Dublinisse kus ta hull sober Mick selle omakorda sodiks sõitis kuna tegi sellega avarii. Ka see oli üks teemadet kuidas ta leidis DVD juhet otsides ühe vana päeviku. See päevik oli kuulunud selle vana maja, kus nad elasid eelmisele jälgeteta haihtunud elanikule Luke’ile kelle nad pärast tükeldatuna põllult leidsid. Sellest päevikust leidis Robert väga väga õõvastavat ja hirmsat infot. Seal oli isegi väikse tädikese juuksekarv. Seal oli kirjas väga palju mütoloogiat.

Võtmekarakterid: Robert, Dennis, Ema; Tädi Carmel, PJ, PJ poeg, ta sõbrad. Väike tädi

Võtmesümbolid: Robertile tähendas meie arvates väga palju üks mutrivõti. Tänu sellele mutrivõtmele sai ta hoogu uueks alguseks. Autode lõhkumisest ja varastamisest nende parandamiseni. Üks võtmesümboleid on ka kindlasti roheline kausike mille pidi igaks ööks piimaga täitma ja aknalauale panama. Hommikuks oli kauss tühi.

Küsimused või teemad, mis tekitasid arutelu: miks oli raamatu lõpp nii kokku prtessitud ja äkiline?

Kirjandusklubi kokkuvõte: kokkuvõõteks tahaksimegi öelda, et see raamat ei olnud üldse selline nagu selle kaas välja nägi. Kaane pealt nägi see välja nagu õudukas kuid sisu oli väga huvitav ja salapära ning intriige täis.

Ööloom

Kate Thompson

See vaheaeg pidime kõik lugema Kate Thompsoni raamatut “Ööloom”. Lugedes seda raamatut ei teadnud kunagi mida uut ja huvitavat järgmiseks juhtuda võis.

Raamat rääkis ühest neljateist aastasest poisist Robertist (hüüdnimega Bobby), tema kahekümne kaheksa aastasest emast ja tema väiksest  poolvennast Dennisest.

Nad elasid kaua aega Dublinis. Seal olid Bobbyl sõbrad, ning tegevus. Ta poleks sealt ealeski lahkuda tahtnud. Oma sõpradega oli nwil alati väga lõbus, nad kas varastasid autosid või rahakotte ja teisi selliseid esemeid või jõid ennast täis jasuitsetasid. Mõnikord mängisid nad ka xbox’i.  Kuid  selleks, et Bobbyt võõrutada sellisest elust kolisisd nad Clairs’i. seal läksid nad elama vanasse maamajja mille eelmine elanik Lars oli teadmata kadunuks jäänud. Nende naabri üürisid selle maja neile. Kui nad sinna majja kolisid siis ütles Robert kohe, et ta ei jää sinna ja läheb tagasi Dublinisse. Ta teostas oma mõtte kohe teisel päeval. Ta sõitis Dublinisse škodaga mis oli maja ees (see oli Larsi oma). Ta leidis selle võtmed toast mis sai tema omaks. Dublinis läksid nad hullu Mickiga (üks tema sõpradest) selle škodaga kihutama. Mick tegisllega avarii. Nad põrkasidkokku ühe teise autoga ja kui selle teise auto  juhta nendega õiendama tuli hüüdis Bobby talle, et ta ruttu ära jookseks, sest ta teadis, et mick võib selle tüübi surnuks peksta. Aga see mees ei kuulanud tedaa ja selle peale jooksis bobby ära. Ta veel nägi kuidas Mick vihastus. Järgmisel päeval läks ta politseisse ja ta kuulati üle. Seal sai ta teada, et Mick oli seda meest nii kõvasti peksnud, et too lõpetas haiglas. Peale ülekuulamist viis politsei ta tagasi maale. Tuli välja, et ema pidi selle varastatud škoda raha nende naabrimehele PJ’le kinni maksma. Kuna ta ema elas sotsiaal toetusest siis oli tal rahapõhiliselt ainult neljapäeviti, sest siis sai ta toetust. Seega andis PJ Bobbyle võimalusetagasi maksta tema juures töödates. Ta hakkas töötama koos PJ poja Coleyga. Neil oli vahepeal isegi päris lõbus. Vahepeal põgenes ta jälle Dublinisse, kuid ta saadeti ikkagi tagasi Clairs’i. siis sai ta teada, et ta väike vend joob iga öö mingi  väikse tädiga piima. Kui ta nagu tavaliselt läks päeval Coleyga tegema väikest “kohvipausi”. Nad jõid teed ja sõid singivõileibu. Ning ühel päeval kui nad läksid teed jooma oli Roberti ema ka seal. Ta vaatas majas vanu pilte. Siis said nad teada, et maja esimesed omanikud olid oma lapse kunagi ära tapnud selles majas kus Robert oma ema ja Dennisega elas. Nimelt sellepärat, et nad arvasid, et nende laps oli vahetatud haldjalapsega. Peale  seda tahtis ema koheselt tagasi Dublinisse kolida ja Bobby oli selle üle  väga väga õnnelik. Lõpuks kui nad said teada, et ka Lars oli maja lähedalt tükikesdeks lõigatud kolisid nad tagali Dublinisse ja läksid elama ema õe Carmeni juurde.iiijlllgggmõnikord as varastasid autosid või rahakotte