Libahunt

Libahunt

August Kitzberg

Sai siis seekord läbi loetud, üks eesti draamakirjanduse klassikaid. Nimelt siis kirjaniku August Kitzbergi  tuntud näidend "Libahunt". Nimelt on see Kitzbergi hinnatuim kirjandusteos.

 Lugu räägib perest, kelle ukse taha ilmus hirmunud noor tüdruk. Samal õhtul hukati ta ema, kes oli väidetavalt nõid. Perenaine ja peremees otsustasid ta enda juurde võtta ning koos samaealise kasutütre ja suurema pojaga üles kasvatada.Kümme aastat hiljem olid lapsed suureks kasvanud ja perepojal Margusel vaja naist võtta, kuid vanemate sooov oli, et ta abielluks oma suguvõsa verega. Ja kuna Mari oli nende juures elanud palju kauem, siis Margus pidi oma kasuõe Mari naiseks võtma. Kuna kasuõde Tiina oli ilusam, arukam, südamlikum ja kirglikum, armus Margus hoopis temasse. Pere polnud aga sellega nõus ega lubanud Margusel Tiinat võtta. Ka külarahvas oli Tiina vastu ja uskus Mari juttu, et Tiina olevat tegelikult libahunt, kes kord varsa murdis. Kuid Margus sellest ei hoolinud, tema armastas Tiinat. Tiina oli löödud ning jooksis ära metsa.Marguse pere oli rahul, et tüdrukust lahti said, kuid Margus oli pikka aega norus. Ükskord ilmus Tiina kodu uksele ning kutsus Margust endaga metsa elama. Margus aga kõhkles ning Tiina jooksis nuttes minema.
Viis aastat oli möödunud. Ema ja isa olid surnud. Mari oli Marguse naine, kuid nende suhted olid halvad. Vanaema oli kaotanud silmanägemise, kuid püsis siiski veel elus. Ühel ööl tulid hundid lauda juurde ulguma. Margus võttis püssi, tahtis hunte minema peletada, kuid tabas Tiinat, kes surmavalt haavata sai. Ta viis Tiina tuppa, kus nad rääkisid ja siis Tiina suri Marguse kate vahel.

Mina leian, et näidendi mõte oli näidata inimestele, mida võivad teha mõned üksikud sõnad.
Nimelt jaaniõhtul, kui and nukuajamist mängisid ja Mari Tiina peale kadedaks sai, piisas tal öelda vaid "libahunt" ja juba lahvatas jutuvadin. Jutt levis nagu kulutuli. Ja Tiina maine oli sekunditega minema pühitud. Ja kõigele aitas kaasa tema enda jutt vihahoos.
Kuidas võivad inimese lähedased mõjutada nende elu ehk vanemad mõjutavad oma lapse elu. Näiteks Tiinat hakati süüdistama selles, et tema ema oli arvatavasti nõid. Tema ema maine pärast kannatas ta ise.  Ja Marguse vanemad. Nad ei lasknud tal abielluda naisega, keda ta tõesti armastas. Nad surusid talle Marit peale.
Näidata, et inimesed ei peaks võib-olla alati eelarvamustest kinni hoidma. Et anda inimestele võimalus tõde rääkida, isegi kui sa seda uskuda ei soovi.
Lõpuks ju tuli välja, et Tiina ei olnud libahunt. Kuid nad võtsid teda kuulda alles siis, kui taipasid, et olukord on tõesti tõsine. Siis kui oli käes viimne minut.

Kärbeste jumal

Seekordseks lugemiseks pidime võtma ühe tuntuima noorteromaani „Kärbeste jumal“. Raamat räägib kambast 12-aastastest ja osadest väiksematest Inglise poistest, kes on sattunud pärast lennuõnnetust üksikule saarele. 

Raamat algas lennuki õnnetusega. Lennuk kukkus tundmatule saarele, mille tagajärjel jäid ellu vaid 12–aastased ja mõned nooremad koolipoisid. Algul oli kõik lust ja lillepidu kui taibati, et täiskasvanuid saarel pole, kui välja aravata laibad. Kuid lõpuks jõudsid poisid arusaamale, et vastutus on nüüd nende õlul. Õnneks suutsid poisid kiirelt korra kehtestada. Nad lõid reeglid, valisid pealiku ja otsustasid pidada koosolekuid. Vahepeal on redel, mille üks aste viib teiseni. Tekkivad lahkarvamused ja konfliktid. Pettutakse ja rõõmustatakse, häbistatakse ja tunnustatakse. Lõpuks eraldub üks grupp poisse, eesotsas Jack Merridew‘ga, kes oli võimukas ja kelle peamiseks huviks oli küttimine ning pidutsemine.

Raamatu tegelasteks oli Golding valinud tüüpilised ühiskonna musterinimesed. oli populaarseid, tarku, julgeid, väljatõugatuid jne.

Näiteks:

Ralph: tark ja täiskasvanulik poiss. Tema jaoks oli prioriteet saarelt pääsemine ja suitsu hoidmine. Kui teised olid juba alla andnud, ei kaotanud tema veel lootust ega eesmärki silme eest. Ta tahtis pääseda. Ta oli õiglane juht.

Jack: auahne liider. Ta oli harjunud saama mida tahtis. Ta teadis kui hea on olla pealik, sest oli ennem olnud koorijuht. Ta oli võimuga harjunud. Ta ei suutnud olla number 2. Kuid tema eesmärk ei olnud pöösemine vaid ellujäämine ja lõbu pigem. Minule tundus, et ta ei suutnud elada igavalt, ta vajas sigade tapmist. Mulle jäi mulje nagu oleks sigade tapmine ja meelelahutus ning võim tema jaoks kõige tähtsamad.

Simon: tagasihoidlik ja vaikne poiss, kes oli hooliv ja tark. Ta oskas mõelda. Ta oli ainus poiss, ke mõistis, et tegelikult ju koletist ei olegi. Et see "koletis" keda kõik poisid kartsid elas nende enda peas. Et and ise olidki need koletised. 
Ta püüdis seda ka teistele seletada, kuid ta oli teistsugune. Ja kui sa olid teistsugune siis sa ei meeldinud poistele. Mulle tundub, et tegelikult nad kartsid seda, seda mis toimus Simoni peas. Nad kartsid tõde. Poisid naersid juba selle peale, kui Simon karbi kätte võttis. Ja ta ei suutnud seda naeru taluda. Kahjuks oli Simon see, kes esimesena suri. Tema jättis kõige sümpaatsema mulje. Kuid õnneks austati teda pärast surma.

Põssa: tema hakkas mulle kohe raamatu algul meeldima. Mul hakkas temast kahju ja ta oli armas ning kohmetu. Väike paks poiss. Kõik alandasid teda. Isegi Ralph, ainus, kes ei alandanud oli Simon. Kuid mida edasi läks raamat seda rohkem kiindus temasse Ralph. Põssa oli väga tark. Isegi kõige targem, kuid ta ei mõelnud sügavalt. Ta ei julgenud seda tarkust välja näidata. Tal polnud enesekindlust. Ralph oli tema päästja. Ta puges alati Ralphi selja taha, otsis temalt abi. Ta tahtis tema lähedust ja sõprust. Tema surm oli üks kurvemaid kohti.

Raamatuga tahtis Golding minu aravates edasi anda sõnumit , et inimesed on erinevad. Ja näidata kõrvalseisja rollist inimeste iseloomu.  Näidata ühiskonda, selle arengut ja kihte.