Raamat oli paberile kantud ühe kuueteist aastase poisi nimega Holden Caulfield'i silmade läbi.
Holden oli poiss kellel ei olnud oma kaotatud asjadest kahju. Ta nagu ei hoolinud neist. Teda oli välja visatud väga paljudest koolidest. Ning ka selle raamatu alguses visati ta välja. Lisaks sellele vihkas ta kõike, mis oli võlts. Eriti vihkas ta veel kino. Minu arvates vihkas ta üleüldse nii paljusid asju, et mulle hakkas juba tunduma, et ei leidugi ühtegi asja, mis talle meeldis. Aga õnneks oli ka neid, mis talle siiski meeldisid. Selline võib olla raamatu mulje kui seda mitte väga süvenenult lugeda.
See raamat rääkis sellest, kuidas Holden järjekordselt koolist välja visati ja kuidas ta siis ei viitsinud enam koolis oodata selle päevani, mil ta koju saab. Kuid varem ta koju minna ei tahtnud, sest ta ei soovinud olla seal sel hetkel kui ta vaemad kirja saavad, kus seisab teade nende lapse järjekordse koolist välja heitmise kohta. Tal hakkas tegelikut isegi oma vanematest kahju. Ja ta otsustas, et sõidab rongiga New Yorki, oma kodulinna, ja ootab seal kuni kolmapäevani ning läheb seejärel koju. Kuid ta tahtis näha oma väikest õde Phoeb'i ja ta hiilis öösel koju ning ajas temaga juttu. Järgmine päev said nad uuesti kokku ja Holden mõtles, et põgeneb Läände ära kuid otsustas ümber ja läks hoopiski kohe koju. Ta langetas üldse kõik otsused kuidagi käigu pealt täiesti suvaliselt mõtles midagi ja tegi siis ära (mõnikord).
Ma ei tea, aga mulle tundus see raamat esmapilgul kuidagi lihtsalt. Seal ei juhtunud nagu mitte midagi. Nagu lihtsalt oli üks poiss, kes läks kuhugi ja rääkis kellegiga ja siis avaldas oma mõttetes selle üle arvamaust. Kuid see oli vaid esmapilgul. See oli enne seda kui ma tegelikkult mõtlema hakkasin ja raamatu sügavamasse põhja hakkasin sukelduma.
Tegelikult tundus mulle, et Holden oli heasüdamlik poiss. Ta oli viisakas ja hooliv oma õe ja vendade suhtes, tegeloikult ka vanemate. Kuid samas ta ei sallinud täiskasvanuid, sest nad olid nii võltsid. Ta tahtis kaitsta lapsi ebaõigluse ja võltsi eest. Isekate täiskasvanute eest. Täiskasvanute elu eesmärk oleks nagu olnud ainult raha, mitte aga armastus ja õnn. Aga Holden just seda väärtustas.
Holdenit võib võrrelda Peeter Paaniga, sest and mõlemad üritasid põgeneda suureks saamise eest. Ka Paanile ei istunud täiskasvanud väga.
Holden oli teismeline. Aga kas ka tüüpiline? Selles mõttes, et ta koges samu takistusi ja inimesed käisid vahel närvidele ning ta võis väga kiirelt ärrituda, oli ta jah tüüpiline. Aga, kas tüüpiline teismeline suudaks märgata pisidetaile? Kas ta suudaks keskenduda? Ei, ilmselt mitte. Aga Holden suutis, ta keskendus isegi liigselt.
Kui ma esimest korda kuulsin, et meile on kohustuslikuks kirjanduseks antud raamat "Kuristik rukkis", siis ei teadnud ma esmalt mida arvata. Mul polnud aimugi. Aga nüüd ma mõistan seda kuristikku. Holden seisis kuristiku äärel, ta ei kõndind ohutusse kaugusesse ega hüpanud alla. Ta tammus mööda kuristikku äärt edasi ja siis jölle tagasi, üritades olla sõltumatu übritsevast, kuid siiski sõltudes. Ning üritades hoida eemal lapsi, kes kuristikku äärel kulli mängivad, takistada neid kukkumast.
Tegelikult tundus mulle, et Holden oli heasüdamlik poiss. Ta oli viisakas ja hooliv oma õe ja vendade suhtes, tegeloikult ka vanemate. Kuid samas ta ei sallinud täiskasvanuid, sest nad olid nii võltsid. Ta tahtis kaitsta lapsi ebaõigluse ja võltsi eest. Isekate täiskasvanute eest. Täiskasvanute elu eesmärk oleks nagu olnud ainult raha, mitte aga armastus ja õnn. Aga Holden just seda väärtustas.
Holdenit võib võrrelda Peeter Paaniga, sest and mõlemad üritasid põgeneda suureks saamise eest. Ka Paanile ei istunud täiskasvanud väga.
Holden oli teismeline. Aga kas ka tüüpiline? Selles mõttes, et ta koges samu takistusi ja inimesed käisid vahel närvidele ning ta võis väga kiirelt ärrituda, oli ta jah tüüpiline. Aga, kas tüüpiline teismeline suudaks märgata pisidetaile? Kas ta suudaks keskenduda? Ei, ilmselt mitte. Aga Holden suutis, ta keskendus isegi liigselt.
Kui ma esimest korda kuulsin, et meile on kohustuslikuks kirjanduseks antud raamat "Kuristik rukkis", siis ei teadnud ma esmalt mida arvata. Mul polnud aimugi. Aga nüüd ma mõistan seda kuristikku. Holden seisis kuristiku äärel, ta ei kõndind ohutusse kaugusesse ega hüpanud alla. Ta tammus mööda kuristikku äärt edasi ja siis jölle tagasi, üritades olla sõltumatu übritsevast, kuid siiski sõltudes. Ning üritades hoida eemal lapsi, kes kuristikku äärel kulli mängivad, takistada neid kukkumast.
