Kirjandusklubi 5

Raamatu pealkiri ja autor: “Murdmatu”  Veronica Roth

Koht ja aeg: 01.09 9:30 kooli puhvet

Kirjandusklubis osalejad: Anna–Mai Allikmäe, Katariina Rahumägi, Margaret Markvardt.

Võtmeteemad ja võtmestseenid: noorte vaheline armastus. Tris ja Tobias tuliselt armunud ja nende armastust tõestasid nende tülid, leppimised, hetked, suudlused jne. Nad ei suutnud olla üksteisest eemal kuid nad pidid. Tobias pidi Evelynile tõestama, et tema ja Trisi vahel polnud midagi.

Hoolimine. Tobias arvas et ta ema on südametu diktaator, kes ei suuda armastada. Kuid linnast oli tal siiski raske lahkuda. Kui ta Ameti ekraanidelt oma ema nägi siis ta tundis midagi. Pealegi naases ta oma ema juurde linna. Küll selle eesmärgiga, et tema mälestused mäluseerumiga kustutada, kuid ainus miks ta ei valinud ema asemel Marcuse mälu kustutamist oli see, et see oli linnale parem. Kuid nad leppisid, ta ei pidanud Evelyni mälu kustutama ja ta oli endale tagasi saanud osa oma südamest ilma milleta oli ta elanud nii kaua. Ta elu läks aina paremaks. Ametis pidi teda ju Tris ootama.

Usaldamine ja  valetamine. Tris ja Tobias olid üksteisele korduvalt valetanud. See oli nende viga. Kuid nende valed ei olnud sellised, mis neid lahku ajaksid. Need armastust ei lõhkunud isegi mitte kõige kurvemad sündmused. Nad tegid kokkuleppe, et ei valeta enam ja nii ka oli. Nita ei lubanud Tobiasel Trislile rääkida nende plaanist korraldada mäss. Tobias aga rääkis, sest isegi kui Nita ütles, et see on Trisi kaitseks teadis Tobias, et Tris ei vaja seda kaitset ja ta on ise piisavalt tugev. Ta rääkis talle ja see oli õige.

Enda ohverdamine teiste heaks. Tris ohverdas end. Ta teadis, et saam surmaseerumile vastu, kuid ta ei teadnud et David teda tulistab. Aga ta ei andnud alla,  ta ei jooksnud ära vaid lõpetas oma missiooni mõeldes teistele.

Võtmestseenid: linnast lahkumine. Sellega algasidki põhilised muudatused. Geeniameti avastamine. Kõik nende elu oli olnud vale. Murdmatute rühmituse loomine. Vastuhakk vana elu taastamiseks ning alus paljudele muudele sündmstele. Killatute ja murdmatute rahuleping, linna päästmine, Trisi ja Uriahi surm, tuha laialipuistamine.

Võtmekarakterid: Tris, Tobias, Matthew, Nita, Christina, Uriah, Evelyn, Marcus, Tori, Daniel, Johanna.

Võtmesümbolid: Murdmatud, lahkulööjad, rikutud geenid, srmaseerum, mäluseerum.

Tris soovis päästa linna ja päästiski. Kuid kõigel on oma hind. Ta teadis, et nii võib juhtuda, kuid suurema eesmärgi ja teiste heaolu nimel ta ohverdas end.

Ka meie peaksime mõnikord mõtlema teistele ja sellele, mis on ühiskonnale parem. Mitte küll niimoodi nagu Tris, aga tema põhimõtet peaksime jälgima kõik.

Murdmatu

Veronica Roth

Head uut aastat kõigile! Ongi uus aasta käes ja vaheaeg kohe läbi. Minu vaheaeg oli väga tore ja tegevusrohke. Kõigi nende tegevuste kõrval jõudsin läbi lugeda ka ühe raamatu, mille ma jõuludeks sain.

Raamat "Murdmatu" on “Lahkulööja” triloogia viimane kolmas raamat. Olin väga kaua oodanud, et seda lugeda ja lõpuks avanes mul võimalus. Kui meile teada anti, et me peame vaheajal läbi lugema ühe noorteraamatu teadsin ma kohe mida lugema hakkan.

Raamat oli väga üllatav ja tegevusrohke. Tris ja veel mõned inimesed, kes olid vastu killasüsteemi kaotamisele moodustasid rühmituse “murdmatud”. Nad lahkusid linnast ja avastasid välismaaailma. Nad avastasid, et kogu nende elu oli olnud vale. Ühe ainsa otsusega muutus nii palju. Hetk ja kõik oli teisiti. Üks nupuvajutus ja ajalugu muutus igaveseks. Üks ohver ja kogu linn pääseb. Kõigi saatus, nende mälestused, unistused, on ühe inimese otsustes kinni. Nii palju saan ma ette öelda.

Selle triloogia raamatutega on alati nii, et sa ei saa neilt silmi pöörata. Ma lihtsalt ei suuda lugemist lõpetada. Need on minu jaoks lihtsalt sõltuvust tekitavad. Kui see raamat mul läbi sai ja ma aru sain, et see oli viimane osa muutusin ma päris kurvaks. Mind haaras see raamat. Tunded olid nii erinevad. Viha, kurbus, rõõm, armastus, pettumus, lein, igatsus. Kõik. Seal oli kõike.

Kellele noorteraamatud meeldivad siis soovitan soojalt. Aga varuge endale taskurätikuid, sest mina oma pisaraid tagasi ei suutnud hoida. Head lugemist!

Õudne Eesti

Valik eesti õudusjutte

Seekordseks kirjanduseks anti meile lugeda omal valikul kümme lugu kogumikust “Õudne Eesti”. Kogumikus on 31 Eesti kirjanduse kõige hirmuäratavamat õuduslugu, mis on esmakordselt kogutut ühtsete kaante vahele ja hoiavad seal koos 140 aastat pärimust. Kõik need lood on sinna koondanud Indrek Hargla.

Mina lugesin sealt kogumikust järgnevad lood:

1. “Rõugutaja tütar” – F. R. Kreutzwald

Pikemalt kirjutan siis loost “Rõugutaja tütar”. Kui ma raamatu lahti tegin vaatasin esimese asjana sisukorda. Ma hakkasin otsekohe pealkirju vaatama. Kui ma mõnda aega vaadanud olin mõtlesin ma, et ma ei tea mida nendest pealkirjadest arvata ja hakkasin otsast lugema. Mõned pealkirjad siiski kõnetasid mind ja kutsusid lugema, nende seas ka “Rõugutaja tütar”.

Rõugutaja tütar oli lugu, mis mulle kõigist lugudest mida ma sellest raamatust lugesin kõige rohkem. Lühidalt kokku võttes rääkis lugu sellest,  et kuskil laias metsalaanes oli elanud üks Rõugutaja oma naisega. Neil oli tütar, kes polnud küll sündimise kaudu ilmale tulnud, kuid pere kasvatas teda kui inimlast. Tüdruk oli kaugelt välja näinud nagu tavaline inimene nahaga, kuid riiete all pidi tal kasvama kuusekoor. Selleks, et nende tütar vanatüdrukuks ei jääks läks ema nõia juurde ja palus valmistada armujooki. Joogi abil leidis tüdruk endale mehe, kellega nad ka varsti abiellusid, kuid kui mees nägi kõike seda jubedat, mis tüdrukul tegelikult oli põgenes ta juba samal õhtul.

Ema ja tütar jäidki ootama, et nõia võlujook mehe tagasi tooks kuid meest ei tulnudki tagasi. Aasta aega hiljem kuulis Rõugutaja naine, et ta endise väimehel ja ta naisel on sündinud laps. Selle peale ema vihastas ja muutis lapse ema libahundiks. Ta viis oma tütre lapse ema asemele aga kuna tema tütar last imetada ei saandud nuttis laps päevad ja ööd läbi. Ükskord läks lapsehoidja beebiga õue kuhu ilmus järsku hunt, kes last imetama hakkas. Lapsehoidja ei rääkinud sellest kellelegi ja läks edaspidi samal ajal samasse kohta. Ükskord ütles hunt et ta ei julge enam avalikku kohta niimoodi välja tulla ning seadis lapsehoidjale tingimused. Ta nõustus ja hakkas edaspidi õues käima uute tingimuste järgi. Kuid lõpuks rääkis ta pereisale ja see läks vaatama, et mis lugu selle hundiga on. Ta sai teada, et see oli tema oma naine ning seejärel teadis ta kohe, et tema majas oli tema naist mänginud Rõugutaja tütar. Ta meelitas tüdruku õue ja viis ta oma tallu sauna. Seejärel läks ta Rõugutaja naise järele ning viis ka tema sauna. Ta lukstas nad sinna ja pani sauna ühes nendega põlema.

Minu arvates ei olnud see lugu küll väga õudne, kuid samas see meeldis mulle. Sellest loost lausa õhkab eestimaist pärimust. See on super hea näide Eesti rahvajuttudest. 

Mul hakkas natukene isegi kahju Rõugutaja tütrest. Tema ei saanud ju midagi parata sellest, et ta selline oli.  Kuid samas oli väga inetu sellepärast teiselt naiselt ära võtta tema mees ja laps. Rõugutaja naine mulle ei meeldinud. See et teisel inimesel hästi läheb ja tal mitte, vihastas teda väga. Ta muutus nii kadedaks, et läks teiste elu rikkuma. Selline teguviis on minu arvates üks kõige hullemaid. Eesti rahvajuttudes esineb minu arvates selliseid sündmusi tihti.

2. “Soo sõrm”- Rein Raud

Rääkis ühest kunstnikust ja ta maalidest.

3. “Häitsmetund”- Herta Laipaik

Rääkis ühest noorest neiust, kes ilmus ükskord ühte tallu ja pakkus end seal tööliseks. Neiu ja perepoja vahel tärkas armastus ja nad said lapse. Naisel käis iseenda vaim järgi ning tema tõttu sooritas ta hiljem enesetapu.

4. “Õhk on täis kirge”- Friedebert Tuglas

Rääkis ühest leitnandist Lorensist ja sellest kuidas ta öösel ära eksis ja ühes talus öömaja küsis ning sellest mis hirmsad sündmused seal juhtuma hakkasid.

5. “Kojutulek”- Liisi Ojamaa

See jutt jäi natuke segaseks, kuid minu arusaamist mööda oli seal mingi pidu ja ühel hetkel tuli korteriomanik koju oma tädi matuselt ning nuttis ja halas. Järgmisel hetkel oli kadunukese hing seal kohal ja juhtusid õõvastavad sündmused.

6. “Vainuköie klubi”- Anres Ehin

Oli ühest endisest näitlejast, kellele loo jutustaja kola läks. Nad vaatasid ajaloolisi esemeid ning avastasid ingi vana kohtuasja ja hakkasid seda lahendama, mille tulemuseks oli see, et näitleja tegi enesetappu.

7. “Suurte kuuskede man”- Juhan Jaik

Juttu oli ühest julmas jahimehest, kes tappis metsas süütuid loomi ja seekord oli tema suurimaks sihtmärgiks karu, kes ta lõpuks tappis ja ka ise suri.

8. “Surm”- Richard Roht

Sellest loost ma samuti väga aru ei saandu. See oli hästi kirjeldav ja lüppes sellega, et keegi järsku kedagi nähes lihtsalt suri.

9. “Metsavaim”- Veiko Belias

Rääkis noorest naisest ja ta armastusest ning nende lapsest.

Kuristik rukkis

See kordseks kohustuslikuks kirjateoseks  oli meile antud lugeda ühe lombitaguse kirjaniku J.D.Salinger'i raamat "Kuristik rukkis".

Raamat oli paberile kantud ühe kuueteist aastase poisi nimega Holden Caulfield'i silmade läbi.

Holden oli poiss kellel ei olnud oma kaotatud asjadest kahju. Ta nagu ei hoolinud neist. Teda oli välja visatud väga paljudest koolidest. Ning ka selle raamatu alguses visati ta välja. Lisaks sellele vihkas ta kõike, mis oli võlts. Eriti vihkas ta veel kino. Minu arvates vihkas ta üleüldse nii paljusid asju, et mulle hakkas juba tunduma, et ei leidugi ühtegi asja, mis talle meeldis. Aga õnneks oli ka neid, mis talle siiski meeldisid. Selline võib olla raamatu mulje kui seda mitte väga süvenenult lugeda.

See raamat rääkis sellest, kuidas Holden järjekordselt koolist välja visati ja kuidas ta siis ei viitsinud enam koolis oodata selle päevani, mil ta koju saab. Kuid varem ta koju minna ei tahtnud, sest ta ei soovinud olla seal sel hetkel kui ta vaemad kirja saavad, kus seisab teade nende lapse järjekordse koolist välja heitmise kohta. Tal hakkas tegelikut isegi oma vanematest kahju. Ja ta otsustas, et sõidab rongiga New Yorki, oma kodulinna, ja ootab seal kuni kolmapäevani ning läheb seejärel koju. Kuid ta tahtis näha oma väikest õde Phoeb'i ja ta hiilis öösel koju ning ajas temaga juttu. Järgmine päev said nad uuesti kokku ja Holden mõtles, et põgeneb Läände ära kuid otsustas ümber ja läks hoopiski kohe koju. Ta langetas üldse kõik otsused kuidagi käigu pealt täiesti suvaliselt mõtles midagi ja tegi siis ära (mõnikord). 

Ma ei tea, aga mulle tundus see raamat esmapilgul kuidagi lihtsalt. Seal ei juhtunud nagu mitte midagi. Nagu lihtsalt oli üks poiss, kes läks kuhugi ja rääkis kellegiga ja siis avaldas oma mõttetes selle üle arvamaust. Kuid see oli vaid esmapilgul. See oli enne seda kui ma tegelikkult mõtlema hakkasin ja raamatu sügavamasse põhja hakkasin sukelduma.
Tegelikult tundus mulle, et Holden oli heasüdamlik poiss. Ta oli viisakas ja hooliv oma õe ja vendade suhtes, tegeloikult ka vanemate. Kuid samas ta ei sallinud täiskasvanuid, sest nad olid nii võltsid. Ta tahtis kaitsta lapsi ebaõigluse ja võltsi eest. Isekate täiskasvanute eest. Täiskasvanute elu eesmärk oleks nagu olnud ainult raha, mitte aga armastus ja õnn. Aga Holden just seda väärtustas.
Holdenit võib võrrelda Peeter Paaniga, sest and mõlemad üritasid põgeneda suureks saamise eest. Ka Paanile ei istunud täiskasvanud väga.
Holden oli teismeline. Aga kas ka tüüpiline? Selles mõttes, et ta koges samu takistusi ja inimesed käisid vahel närvidele ning ta võis väga kiirelt ärrituda, oli ta jah tüüpiline. Aga, kas tüüpiline teismeline suudaks märgata pisidetaile? Kas ta suudaks keskenduda? Ei, ilmselt mitte. Aga Holden suutis, ta keskendus isegi liigselt.
Kui ma esimest korda kuulsin, et meile on kohustuslikuks kirjanduseks antud raamat "Kuristik rukkis", siis ei teadnud ma esmalt mida arvata. Mul polnud aimugi. Aga nüüd ma mõistan seda kuristikku. Holden seisis kuristiku äärel, ta ei kõndind ohutusse kaugusesse ega hüpanud alla. Ta tammus mööda kuristikku äärt edasi ja siis jölle tagasi, üritades olla sõltumatu übritsevast, kuid siiski sõltudes. Ning üritades  hoida eemal lapsi, kes kuristikku äärel kulli mängivad, takistada neid kukkumast.

suvelugemine

Tere, jälle

Juba ongi uus kooliaasta alanud. Kõik on uus septembrikuus nagu öeldakse. Nii siis enne, kui uusi raamatuid lugema hakkame räägiksin ma, mida ma suvel lugesin.

See suvi sain ma loetud kaks raamatut. Need mõlemad raamatud on sama triloogia raamatud ning selle triloogia kolmandat ramatut loen ma hetkel inglise keeles.  Triloogia esimene raamat oli "Lahkulööja"ja teine raamat oli "Mässaja".

 Lahkulööja, mis on triloogia esimene raamat annab avapaugu kõigile üllatavatele ja julgetele otsustele mille tagajärjed võivad olla täiesti uskumatud. Beatrice Priori Chicagos koosneb ühiskond viiest killast, millest igaüks kummardab ühte voorust. Siirad ausust, Isetud ennastsalgavust, Kartmatud vaprust, Sõbralikud rahumeelsust ja Erudiidid intelligentsust. Igal aastal peavad valimispäeval kõik kuueteist-aastased otsustama ühe killa kasuks, et pühendada sellele oma ülejäänud elu. Beatrice’i jaoks tähendab see oma perekonna juurde jäämist või siis otsust olla see, kes ta päriselt on – mõlemat ta ei saa. Tema valik üllatab kõiki, ka teda ennast. Katsete ajal võtab Beatrice endale uueks nimeks Tris. Olles valinud kartmatute killa, peab ta  nende ränkade füüsiliste ja vaimsete katsete ajal olema väga ettevaatlik, et oma saladust mitte paljastada, vastasel juhul ootab teda kõhe puust kirst sügaval mulla all.

Need on mu lemmikraamatud ja ma olen neisse sõna otseses mõttes armunud. Iga kord, kui ma pidin raamatu lugemise ajal näiteks sööma minema ei suutnud ma raamatut lihtsalt käest panna. Ja öösiti oli raske lugemist lõpetada. Alati kui ma lugesin elasin ma raamatusse nii väga sisse, et mul oli tunne nagu oleks ma ise seal samas olnud. Kord olles vihane lollide otsuste üle mille Tris, ta poissõber Neli ehk Tobias või keegi ta sõpradest langetas. Kord olles nii õnnelik, et võiks lausa lakke hüpata.

Ma soovitan kõigile, kes vähegi noorteraamatutest huvitatud on, seda raamatut soojalt. Ma ei või garanteerida, et see Teile meeldib, aga niipalju, kui mina olen kuulnud teiste arvamust, siis neile on see väga meeldinud.

Kõrbeliiva Maetud

Michael Hoeye

Selle perioodi raamatuks valisin mina Mchael Hoeye  teose “Kõrbeliiv Maetud”.

Kui meile raamatute valikud ette anti olin ma kohe huvitatud sellest pealkirjast “Kõrbeliiva Maetud”. See oli hästi põnevusttekitav ja kutsuv. Ka selle raamatu kaas oli huvitav. Minu eelaravmused selle raamatu kohta olid hoopis teistsugused. Ma arvasin, et mingi kamp inimesi peab lendama millegipärast väikse lennukiga läbi Sahara kõrbe ja kuidas nad liivatormi sattusid ja lõpuks pääsesid. Kuid lugema hakates vaatas mulle vastu hoopis teistsugune pilt.

Tegevus toimus maailmas, kus elasid peamiselt hiired aga ka teised närilised. See rääkis täpsemalt ühe hiire Hermux Tantamoqi seiklusest. Ühes tavalises hiirtelinna metropolis Pinchesteri käis ringi tavapärane igapäeva elu nagu meil inimestelgi tänapäeval. Kuni Hermuxi kunstnikust sõber Mirrin Stentril, kes oli olnud pime ja sai oma nägemise tagasi, hakkas maalima nägemusi mida ta nägi kui pime oli.                    

“Hiirte, rottide ja hamstrite linna vapustab skandaal. Kunstnik Mirrin Stentril avab näituse maalidest, millel on  kujutatud kasse. Ennnekuulmatu! Kõik hiired teavad, et kasse pole olemas! Pole kunagi olnudki!”

Nagu eelnevast tsitaadist lugeda võis tekkis sellest skandaal, sest kõik teadsid, et kasse pole olemas. Tänu sellele skandaalile tuli Hermuxi juurde üks vana vöötorav Brich Tentintrotter, kes tegelikult otsis Hermuxi isa keda ta kunagi ammu tundnud oli aga kuna hire isa oli surnud pidi Birch leppima Hermuxiga. Ta tõi Hermuxile ühe hammasratta. Tuli välja, et enne hiirte tsivilisatsioon ei pruukinudki olla esimene.

Sealt jätkus lugu kuidas Birch ja Hermux koos seiklejast pilooditari Linka Perflingeriga ning ka Mirrini abiga, hakkasid otsima kuninglikku kasside raamatukogu, selleks, et tostada, et enne hiirte tivilisatsioon eksisteeris ka kasside oma. Michael Hoeye on kirjeldanud kõike mis neil tee peal juhtus –pettused, õnnetused, kordaminemised ja üllatused.

Alles raamatu lõpus hakkasid küsimust tekitavad pusletükid kokku sobituma ning kõigile tükkidele sai vastuse. Lõpuks mõistsin ma raamatu kaanel olevat pilti kus liiv taevast imelikult alla kukub j aka raamatu pealkirja “Kõrbeliiva Maetud”.

Selle raamatu alguse lugemine ei läinud väga kiiresti ja tundus igav, kuid mida edasi ma jõudsin seda enam tekkis tunne, et ma ei taha raamatut käest panna.

Mulle meeldis ka see väga, et kõik lugemise jooksul tekkinud küsimused said lõpu poole vastused.

Minu Hispaania

Minu Hispaania

Anna-Maria Penu

Seekord pidime läbi lugema reisiraamatu. Kui kuulsin, et meile avanes selline võimalus mõtlesin kohe, et loeksin “Minu Aafrikat”, sest hakkasin mminema laagrisse Lõuna-Aafrika vabariiki, aga kuna sellist raamatut kahjuks ei eksisteeri siis oli mu järgmine mõte lugeda “Minu Hispaaniat”. Mõnesmõttes on ka tore, et Aafrika kohta seda raamatut pole kirjutatud, sest Hispaania kohta oleksin ma niikuiniigi lugeda tahtnud. Nimelt seepärast, et enne kooli käisin ma iga aasta umbes kaks korda Hispaanias ja mulle on see riik alati väga väga meeldinud.

See raamat algas sellega, kuidas Anna-Maria andis tööl sisse lahkumisavalduse, sest ta tundis, et ta ei ole õnnelik kui ta tuleb iga päev vara hommikul sama kontorilaua taha ja hakkab paberitööd tegema. Ta läks Hispaaniasse algul lihtsalt puhkama oma sõbrannaga. Kuid siis ta armus ning asjad läksid nii, et ta jäi sinna elama. Kui tema ja ta tulevane abikaasa Ernesto ühes suvalises Hispaania ööklubis kohtusid, ei osanud Anna praktiliselt sõnagi hispaania keelt ja Ernesto sõnagi inglise keelt. Aga Ernesto andis Anna-Mariale oma telefoni numbri ja nii see edasi läks. Anna kirjutas raamatus, et Hispaanias näidatakse oma tüdrukut või poissi perele alles siis kui ollakse koos olnud juba umbes kaks aastat. Ja nii kohtus ka Anna-Maria oma ämmaga alles kaks aastat peale Ernestoga tutvumist.

Ta kirjutas selles raamatus väga palju sealsetest inimestest ja olustikust. Mulle jätsid osas inimesde sealt natukene imelikud muljed. Paljusid asju tehti Hispaanias teisiti kui Eestis. Kohe kui Hispaanlased kuulsid, et Eesti asub Ids-Euroopast ütlesid nad kohe, et see on Venemaa. Nad jätsid mule väga egoistlikud muljed, kuid kui Ernesto Eestis käis ja ta nägi kuidas eestlased pidutsesid ningpärast hispaanlastele rääkis muutusidnad kadedaks, selle üle, et eestlased nii hästi pidutseda oskavad. Sellel hetkel käis minust mingi võidutunne läbi. Veel kirjutas ta seda, et alati kui ta Eestis käis pidi ta hispaanlastele kohukesi tooma. Ta kirjeldas minu arvates väga põnevalt ja otsekoheselt seda ümbrust ja oma mõtteid kõige kohta mida ta nägi ja kuulis.

Ta ise on raamtut kirjeldanud järgmiselt:

Minuga juhtus nagu muinaslugudes ikka:läksin otsima maailma ja leidsin enda. Armusin küll ka, kuid armastus pole muud kui mootor.

Esiti oli muidugi raske: läbikukkunud katsed oma kirjutisi avaldada, baaridaa,i ja tantsija tööst saadud sandikopikad, mis näljast ikkagi ei päästnud, tajumine, et oled võõras, ja selle teadmisega leppimine.

Lisaks kleebib su päritolumaa, su välimus ja aktsesnt sulle kohalike silmis kõikvõimalikke kahtlusi külge. Ega’s midagi! Pead hakkama ennast, oma identiteeti otsast peale ehitama.

Nüüdseks elab Anna-Maria Hispaanias ja töötab reisijuhina. Mina soovitaksin lugeda seda raamatut kõikidel, kes vähegi Hispaaniast huvitatud on ja ise ka Hispaanias ära käia, sest see on tõesti väga tore kogemus!