suvelugemine

Tere, jälle

Juba ongi uus kooliaasta alanud. Kõik on uus septembrikuus nagu öeldakse. Nii siis enne, kui uusi raamatuid lugema hakkame räägiksin ma, mida ma suvel lugesin.

See suvi sain ma loetud kaks raamatut. Need mõlemad raamatud on sama triloogia raamatud ning selle triloogia kolmandat ramatut loen ma hetkel inglise keeles.  Triloogia esimene raamat oli "Lahkulööja"ja teine raamat oli "Mässaja".

 Lahkulööja, mis on triloogia esimene raamat annab avapaugu kõigile üllatavatele ja julgetele otsustele mille tagajärjed võivad olla täiesti uskumatud. Beatrice Priori Chicagos koosneb ühiskond viiest killast, millest igaüks kummardab ühte voorust. Siirad ausust, Isetud ennastsalgavust, Kartmatud vaprust, Sõbralikud rahumeelsust ja Erudiidid intelligentsust. Igal aastal peavad valimispäeval kõik kuueteist-aastased otsustama ühe killa kasuks, et pühendada sellele oma ülejäänud elu. Beatrice’i jaoks tähendab see oma perekonna juurde jäämist või siis otsust olla see, kes ta päriselt on – mõlemat ta ei saa. Tema valik üllatab kõiki, ka teda ennast. Katsete ajal võtab Beatrice endale uueks nimeks Tris. Olles valinud kartmatute killa, peab ta  nende ränkade füüsiliste ja vaimsete katsete ajal olema väga ettevaatlik, et oma saladust mitte paljastada, vastasel juhul ootab teda kõhe puust kirst sügaval mulla all.

Need on mu lemmikraamatud ja ma olen neisse sõna otseses mõttes armunud. Iga kord, kui ma pidin raamatu lugemise ajal näiteks sööma minema ei suutnud ma raamatut lihtsalt käest panna. Ja öösiti oli raske lugemist lõpetada. Alati kui ma lugesin elasin ma raamatusse nii väga sisse, et mul oli tunne nagu oleks ma ise seal samas olnud. Kord olles vihane lollide otsuste üle mille Tris, ta poissõber Neli ehk Tobias või keegi ta sõpradest langetas. Kord olles nii õnnelik, et võiks lausa lakke hüpata.

Ma soovitan kõigile, kes vähegi noorteraamatutest huvitatud on, seda raamatut soojalt. Ma ei või garanteerida, et see Teile meeldib, aga niipalju, kui mina olen kuulnud teiste arvamust, siis neile on see väga meeldinud.

Kõrbeliiva Maetud

Michael Hoeye

Selle perioodi raamatuks valisin mina Mchael Hoeye  teose “Kõrbeliiv Maetud”.

Kui meile raamatute valikud ette anti olin ma kohe huvitatud sellest pealkirjast “Kõrbeliiva Maetud”. See oli hästi põnevusttekitav ja kutsuv. Ka selle raamatu kaas oli huvitav. Minu eelaravmused selle raamatu kohta olid hoopis teistsugused. Ma arvasin, et mingi kamp inimesi peab lendama millegipärast väikse lennukiga läbi Sahara kõrbe ja kuidas nad liivatormi sattusid ja lõpuks pääsesid. Kuid lugema hakates vaatas mulle vastu hoopis teistsugune pilt.

Tegevus toimus maailmas, kus elasid peamiselt hiired aga ka teised närilised. See rääkis täpsemalt ühe hiire Hermux Tantamoqi seiklusest. Ühes tavalises hiirtelinna metropolis Pinchesteri käis ringi tavapärane igapäeva elu nagu meil inimestelgi tänapäeval. Kuni Hermuxi kunstnikust sõber Mirrin Stentril, kes oli olnud pime ja sai oma nägemise tagasi, hakkas maalima nägemusi mida ta nägi kui pime oli.                    

“Hiirte, rottide ja hamstrite linna vapustab skandaal. Kunstnik Mirrin Stentril avab näituse maalidest, millel on  kujutatud kasse. Ennnekuulmatu! Kõik hiired teavad, et kasse pole olemas! Pole kunagi olnudki!”

Nagu eelnevast tsitaadist lugeda võis tekkis sellest skandaal, sest kõik teadsid, et kasse pole olemas. Tänu sellele skandaalile tuli Hermuxi juurde üks vana vöötorav Brich Tentintrotter, kes tegelikult otsis Hermuxi isa keda ta kunagi ammu tundnud oli aga kuna hire isa oli surnud pidi Birch leppima Hermuxiga. Ta tõi Hermuxile ühe hammasratta. Tuli välja, et enne hiirte tsivilisatsioon ei pruukinudki olla esimene.

Sealt jätkus lugu kuidas Birch ja Hermux koos seiklejast pilooditari Linka Perflingeriga ning ka Mirrini abiga, hakkasid otsima kuninglikku kasside raamatukogu, selleks, et tostada, et enne hiirte tivilisatsioon eksisteeris ka kasside oma. Michael Hoeye on kirjeldanud kõike mis neil tee peal juhtus –pettused, õnnetused, kordaminemised ja üllatused.

Alles raamatu lõpus hakkasid küsimust tekitavad pusletükid kokku sobituma ning kõigile tükkidele sai vastuse. Lõpuks mõistsin ma raamatu kaanel olevat pilti kus liiv taevast imelikult alla kukub j aka raamatu pealkirja “Kõrbeliiva Maetud”.

Selle raamatu alguse lugemine ei läinud väga kiiresti ja tundus igav, kuid mida edasi ma jõudsin seda enam tekkis tunne, et ma ei taha raamatut käest panna.

Mulle meeldis ka see väga, et kõik lugemise jooksul tekkinud küsimused said lõpu poole vastused.

Minu Hispaania

Minu Hispaania

Anna-Maria Penu

Seekord pidime läbi lugema reisiraamatu. Kui kuulsin, et meile avanes selline võimalus mõtlesin kohe, et loeksin “Minu Aafrikat”, sest hakkasin mminema laagrisse Lõuna-Aafrika vabariiki, aga kuna sellist raamatut kahjuks ei eksisteeri siis oli mu järgmine mõte lugeda “Minu Hispaaniat”. Mõnesmõttes on ka tore, et Aafrika kohta seda raamatut pole kirjutatud, sest Hispaania kohta oleksin ma niikuiniigi lugeda tahtnud. Nimelt seepärast, et enne kooli käisin ma iga aasta umbes kaks korda Hispaanias ja mulle on see riik alati väga väga meeldinud.

See raamat algas sellega, kuidas Anna-Maria andis tööl sisse lahkumisavalduse, sest ta tundis, et ta ei ole õnnelik kui ta tuleb iga päev vara hommikul sama kontorilaua taha ja hakkab paberitööd tegema. Ta läks Hispaaniasse algul lihtsalt puhkama oma sõbrannaga. Kuid siis ta armus ning asjad läksid nii, et ta jäi sinna elama. Kui tema ja ta tulevane abikaasa Ernesto ühes suvalises Hispaania ööklubis kohtusid, ei osanud Anna praktiliselt sõnagi hispaania keelt ja Ernesto sõnagi inglise keelt. Aga Ernesto andis Anna-Mariale oma telefoni numbri ja nii see edasi läks. Anna kirjutas raamatus, et Hispaanias näidatakse oma tüdrukut või poissi perele alles siis kui ollakse koos olnud juba umbes kaks aastat. Ja nii kohtus ka Anna-Maria oma ämmaga alles kaks aastat peale Ernestoga tutvumist.

Ta kirjutas selles raamatus väga palju sealsetest inimestest ja olustikust. Mulle jätsid osas inimesde sealt natukene imelikud muljed. Paljusid asju tehti Hispaanias teisiti kui Eestis. Kohe kui Hispaanlased kuulsid, et Eesti asub Ids-Euroopast ütlesid nad kohe, et see on Venemaa. Nad jätsid mule väga egoistlikud muljed, kuid kui Ernesto Eestis käis ja ta nägi kuidas eestlased pidutsesid ningpärast hispaanlastele rääkis muutusidnad kadedaks, selle üle, et eestlased nii hästi pidutseda oskavad. Sellel hetkel käis minust mingi võidutunne läbi. Veel kirjutas ta seda, et alati kui ta Eestis käis pidi ta hispaanlastele kohukesi tooma. Ta kirjeldas minu arvates väga põnevalt ja otsekoheselt seda ümbrust ja oma mõtteid kõige kohta mida ta nägi ja kuulis.

Ta ise on raamtut kirjeldanud järgmiselt:

Minuga juhtus nagu muinaslugudes ikka:läksin otsima maailma ja leidsin enda. Armusin küll ka, kuid armastus pole muud kui mootor.

Esiti oli muidugi raske: läbikukkunud katsed oma kirjutisi avaldada, baaridaa,i ja tantsija tööst saadud sandikopikad, mis näljast ikkagi ei päästnud, tajumine, et oled võõras, ja selle teadmisega leppimine.

Lisaks kleebib su päritolumaa, su välimus ja aktsesnt sulle kohalike silmis kõikvõimalikke kahtlusi külge. Ega’s midagi! Pead hakkama ennast, oma identiteeti otsast peale ehitama.

Nüüdseks elab Anna-Maria Hispaanias ja töötab reisijuhina. Mina soovitaksin lugeda seda raamatut kõikidel, kes vähegi Hispaaniast huvitatud on ja ise ka Hispaanias ära käia, sest see on tõesti väga tore kogemus!

Kirjandusklubi 3

Koht ja aeg: Kooli puhvet 17. 01 12:43

Kirjandusklubis osalejad: Nora, Katariina ja mina Margaret

Raamatu autor ja pealkiri: Kate Thompson “Ööloom”

Võtmeteemad: Kindlasti on selle raamatu üks võtmeteemasid suhted lapse ja lapsevanema vahel, varastamine, usaldus, maagia ja uskumine nign pidev edasi püüdlemine ja mitte alla andmine. Pidevalt mõtles raamatu peategelane Robert (Bobby, Robby) kuidas ta oma ema vihkab. Vahepeal oli tal  temast aga kahju. Kuid enamasti talle ta ema ei meeldinud. Me oleme kirjutanud ka sellest, et üks võtmeteemasid oli varastamine. Seda, seepärast kuna talle meeldis väga varastada, tema elu oligi laotud oma sõpradele ja varastamisele. Usaldus on meil võtmeteemadeks pandud, sest PJ usaldas Robbyle palju asju kuid sageli pidi Robby PJ alt vedama. Peale neid kordi PJ teda enam usaldada ei tahtnud ja Bobbyl läks kaua aega enne kui ta PJ usalduse tagasi võitis. Maagia oli ka kindlasti tähtis osa nimelt seetõttu, et pärast tuli välja et nende maja eelmine elanik oli tapetud kellegi väga väikse poolt kes sarnaneks väiksele tädile, kes iga öö Bobby väiksel vennal külas käis. Keegi ei uskunud seda kuni Bobby leidis maja eelmise elaniku päeviku kust ta sai teada muudki väikse tädi kohta kellele igaks ööks küpsiseid ja piima pidi jätma.

Võtmestseenid: Meie arvates oli võtmestseenide üks põhilisi juhtumeid see kui ta varastas vana škoda ja sõitis sellega Dublinisse kus ta hull sober Mick selle omakorda sodiks sõitis kuna tegi sellega avarii. Ka see oli üks teemadet kuidas ta leidis DVD juhet otsides ühe vana päeviku. See päevik oli kuulunud selle vana maja, kus nad elasid eelmisele jälgeteta haihtunud elanikule Luke’ile kelle nad pärast tükeldatuna põllult leidsid. Sellest päevikust leidis Robert väga väga õõvastavat ja hirmsat infot. Seal oli isegi väikse tädikese juuksekarv. Seal oli kirjas väga palju mütoloogiat.

Võtmekarakterid: Robert, Dennis, Ema; Tädi Carmel, PJ, PJ poeg, ta sõbrad. Väike tädi

Võtmesümbolid: Robertile tähendas meie arvates väga palju üks mutrivõti. Tänu sellele mutrivõtmele sai ta hoogu uueks alguseks. Autode lõhkumisest ja varastamisest nende parandamiseni. Üks võtmesümboleid on ka kindlasti roheline kausike mille pidi igaks ööks piimaga täitma ja aknalauale panama. Hommikuks oli kauss tühi.

Küsimused või teemad, mis tekitasid arutelu: miks oli raamatu lõpp nii kokku prtessitud ja äkiline?

Kirjandusklubi kokkuvõte: kokkuvõõteks tahaksimegi öelda, et see raamat ei olnud üldse selline nagu selle kaas välja nägi. Kaane pealt nägi see välja nagu õudukas kuid sisu oli väga huvitav ja salapära ning intriige täis.

Ööloom

Kate Thompson

See vaheaeg pidime kõik lugema Kate Thompsoni raamatut “Ööloom”. Lugedes seda raamatut ei teadnud kunagi mida uut ja huvitavat järgmiseks juhtuda võis.

Raamat rääkis ühest neljateist aastasest poisist Robertist (hüüdnimega Bobby), tema kahekümne kaheksa aastasest emast ja tema väiksest  poolvennast Dennisest.

Nad elasid kaua aega Dublinis. Seal olid Bobbyl sõbrad, ning tegevus. Ta poleks sealt ealeski lahkuda tahtnud. Oma sõpradega oli nwil alati väga lõbus, nad kas varastasid autosid või rahakotte ja teisi selliseid esemeid või jõid ennast täis jasuitsetasid. Mõnikord mängisid nad ka xbox’i.  Kuid  selleks, et Bobbyt võõrutada sellisest elust kolisisd nad Clairs’i. seal läksid nad elama vanasse maamajja mille eelmine elanik Lars oli teadmata kadunuks jäänud. Nende naabri üürisid selle maja neile. Kui nad sinna majja kolisid siis ütles Robert kohe, et ta ei jää sinna ja läheb tagasi Dublinisse. Ta teostas oma mõtte kohe teisel päeval. Ta sõitis Dublinisse škodaga mis oli maja ees (see oli Larsi oma). Ta leidis selle võtmed toast mis sai tema omaks. Dublinis läksid nad hullu Mickiga (üks tema sõpradest) selle škodaga kihutama. Mick tegisllega avarii. Nad põrkasidkokku ühe teise autoga ja kui selle teise auto  juhta nendega õiendama tuli hüüdis Bobby talle, et ta ruttu ära jookseks, sest ta teadis, et mick võib selle tüübi surnuks peksta. Aga see mees ei kuulanud tedaa ja selle peale jooksis bobby ära. Ta veel nägi kuidas Mick vihastus. Järgmisel päeval läks ta politseisse ja ta kuulati üle. Seal sai ta teada, et Mick oli seda meest nii kõvasti peksnud, et too lõpetas haiglas. Peale ülekuulamist viis politsei ta tagasi maale. Tuli välja, et ema pidi selle varastatud škoda raha nende naabrimehele PJ’le kinni maksma. Kuna ta ema elas sotsiaal toetusest siis oli tal rahapõhiliselt ainult neljapäeviti, sest siis sai ta toetust. Seega andis PJ Bobbyle võimalusetagasi maksta tema juures töödates. Ta hakkas töötama koos PJ poja Coleyga. Neil oli vahepeal isegi päris lõbus. Vahepeal põgenes ta jälle Dublinisse, kuid ta saadeti ikkagi tagasi Clairs’i. siis sai ta teada, et ta väike vend joob iga öö mingi  väikse tädiga piima. Kui ta nagu tavaliselt läks päeval Coleyga tegema väikest “kohvipausi”. Nad jõid teed ja sõid singivõileibu. Ning ühel päeval kui nad läksid teed jooma oli Roberti ema ka seal. Ta vaatas majas vanu pilte. Siis said nad teada, et maja esimesed omanikud olid oma lapse kunagi ära tapnud selles majas kus Robert oma ema ja Dennisega elas. Nimelt sellepärat, et nad arvasid, et nende laps oli vahetatud haldjalapsega. Peale  seda tahtis ema koheselt tagasi Dublinisse kolida ja Bobby oli selle üle  väga väga õnnelik. Lõpuks kui nad said teada, et ka Lars oli maja lähedalt tükikesdeks lõigatud kolisid nad tagali Dublinisse ja läksid elama ema õe Carmeni juurde.iiijlllgggmõnikord as varastasid autosid või rahakotte