Minu Hispaania
Anna-Maria Penu
Seekord pidime
läbi lugema reisiraamatu. Kui kuulsin, et meile avanes selline võimalus
mõtlesin kohe, et loeksin “Minu Aafrikat”, sest hakkasin mminema laagrisse
Lõuna-Aafrika vabariiki, aga kuna sellist raamatut kahjuks ei eksisteeri siis
oli mu järgmine mõte lugeda “Minu Hispaaniat”. Mõnesmõttes on ka tore, et
Aafrika kohta seda raamatut pole kirjutatud, sest Hispaania kohta oleksin ma
niikuiniigi lugeda tahtnud. Nimelt seepärast, et enne kooli käisin ma iga aasta
umbes kaks korda Hispaanias ja mulle on see riik alati väga väga meeldinud.
See raamat algas
sellega, kuidas Anna-Maria andis tööl sisse lahkumisavalduse, sest ta tundis,
et ta ei ole õnnelik kui ta tuleb iga päev vara hommikul sama kontorilaua taha
ja hakkab paberitööd tegema. Ta läks Hispaaniasse algul lihtsalt puhkama oma
sõbrannaga. Kuid siis ta armus ning asjad läksid nii, et ta jäi sinna elama.
Kui tema ja ta tulevane abikaasa Ernesto ühes suvalises Hispaania ööklubis
kohtusid, ei osanud Anna praktiliselt sõnagi hispaania keelt ja Ernesto sõnagi
inglise keelt. Aga Ernesto andis Anna-Mariale oma telefoni numbri ja nii see
edasi läks. Anna kirjutas raamatus, et Hispaanias näidatakse oma tüdrukut või
poissi perele alles siis kui ollakse koos olnud juba umbes kaks aastat. Ja nii
kohtus ka Anna-Maria oma ämmaga alles kaks aastat peale Ernestoga tutvumist.
Ta kirjutas
selles raamatus väga palju sealsetest inimestest ja olustikust. Mulle jätsid
osas inimesde sealt natukene imelikud muljed. Paljusid asju tehti Hispaanias
teisiti kui Eestis. Kohe kui Hispaanlased kuulsid, et Eesti asub Ids-Euroopast
ütlesid nad kohe, et see on Venemaa. Nad jätsid mule väga egoistlikud muljed,
kuid kui Ernesto Eestis käis ja ta nägi kuidas eestlased pidutsesid ningpärast
hispaanlastele rääkis muutusidnad kadedaks, selle üle, et eestlased nii hästi
pidutseda oskavad. Sellel hetkel käis minust mingi võidutunne läbi. Veel
kirjutas ta seda, et alati kui ta Eestis käis pidi ta hispaanlastele kohukesi
tooma. Ta kirjeldas minu arvates väga põnevalt ja otsekoheselt seda ümbrust ja
oma mõtteid kõige kohta mida ta nägi ja kuulis.
Ta ise on raamtut
kirjeldanud järgmiselt:
Minuga
juhtus nagu muinaslugudes ikka:läksin otsima maailma ja leidsin enda. Armusin
küll ka, kuid armastus pole muud kui mootor.
Esiti oli muidugi raske: läbikukkunud katsed oma
kirjutisi avaldada, baaridaa,i ja tantsija tööst saadud sandikopikad, mis
näljast ikkagi ei päästnud, tajumine, et oled võõras, ja selle teadmisega
leppimine.
Lisaks kleebib su päritolumaa, su välimus ja
aktsesnt sulle kohalike silmis kõikvõimalikke kahtlusi külge. Ega’s midagi!
Pead hakkama ennast, oma identiteeti otsast peale ehitama.
Nüüdseks elab
Anna-Maria Hispaanias ja töötab reisijuhina. Mina soovitaksin lugeda seda
raamatut kõikidel, kes vähegi Hispaaniast huvitatud on ja ise ka Hispaanias ära
käia, sest see on tõesti väga tore kogemus!
